«Kes küll suudaks valitseda riiki, kus on kakssada nelikümmend kuus erinevat sorti juustu?» kõlas kindral Charles de Gaulle' kuulus küsimus.
Euroopa juustukuningaks tõusis Suurbritannia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase viieteistkümne aastaga on Briti innovaatilised juustumeistrid aga nii tublisti pingutanud, et Gordon Brownil võib varsti olla põhjust esitada sama küsimus sõjajärgsest Prantsuse liidrist palju kaeblikumas toonis.
Kuna saareriigis on tõusnud üles terve uus plejaad käsitöölistest juustuvalmistajaid ning keskklass näib olevat ülimalt huvitatud sellest, kes ja kuidas juustu teinud on, tõusid britid esikohale rahvusvahelises liigas, mis mõõdab juustumarkide hulka rahvastikuarvu suhtes.
Suurbritannia jõudis tänavu nimelt 11,4 juustusordini iga miljoni elaniku kohta, jättes seljataha nii Šveitsi (9,6 juustusorti miljoni inimese kohta) ning Prantsusmaa (9,2).
Nagu ütles maailma juhtivaid juustueksperte Juliet Harbutt, kes ühtlasi annab iga-aastaselt üle Briti juustuauhinnad, võib Ühendkuningriik nüüd uhkeldada ligikaudu 700 erineva juustumargiga, mis põrmustab prantslased 100 sordiga ning ületab Itaalia vastava saavutuse koguni kahekordselt.
Briti «juustunduse» renessanss sai alguse 20 aastat tagasi, mil tegevust alustasid paljud riigi 200-st juustule spetsialiseerunud ettevõttest.
Kui Briti põllumeestelt peaaegu kogu piima kokku ostnud piimaturu nõukogu (ingl. k. Milk Marketing Board) volitusi 15 aastat tagasi oluliselt kärbiti ning Euroopa Liit 1980-ndatel piimakvoodid kehtestas, pidid karjapidajad pead tööle panema, et oma toodanguga midagi muud ette võtta.
Harbutt ütles, et viimastel aastatel on Suurbritannia juustutööstust tabanud tõeline innovatsioonilaine. Rajatud on hulgaliselt uusi ettevõtteid, farmerid on aga üritanud oma piimatootmist igati mitmekesistada.
Käsitsi tehtud Briti juustud on poodides tihti vähemalt kolm korda «tavalistest» kallimad ja maksavad rohkem kui 15 naela (264 krooni) kilo. Samas ei ole nende müügiedu majanduslanguse ajal sugugi vaibunud, vaid pigem vastupidi - paljudel juustutootjatel on äri õitsema hakanud, kuna inimesed hoiavad kokku teiste asjade arvelt, et oma lemmikjuust ikka lauale saada.
Enamik juuste langeb kümnesse peamisse tooteperekonda, nagu näiteks Cheshire, Stilton ja Double Gloucester. Samas on aga brittidel näiliselt ammendamatud loomingulised võimed uute sortide leiutamise valdkonnas, mis on eriliselt lõkkele löönud just paari viimase aastaga.
Näiteks võiks tuua Lincolnshire Salakütijuustu (ingl. k. Poacher), mida toodab E.W. Read & Sons oma talukohas Alfordis, ning Charles Martelli Haisva piiskopi (ingl. k. Stinking Bishop). Nagu rätsepatooteid, valmistatakse neidki üsna väikestes kogustes - paar tonni aastas. Peamiselt tehakse juustu käsitsi ning ei kasutata moodsaid toiduainete töötlemise seadmeid ega süsteeme.
USAst pärit juustuekspert Joe Schneider, kes juhib kolme aasta eest rajatud Stichelton Dairy juustutehast Nottinghamshires, tõstab esile «Briti individualismi», mis on omane kogu ühiskonnale ning väljendub ka kuningriigi rikkalikus juustuvalikus. «Briti saartel tahetakse olla iseenda peremehed ning toota asju, mis inimestele meelde jäävad,» ütles Schneider.
Lähtuvalt toodangu isikupärast on paljud juustuvabrikud ülipisikesed, alla kümne töötajaga, ning müüvad aastas juustu paari miljoni naelsterlingi eest või isegi vähem. Tänavu hinnati nende toodangu omahinnaks kokku 200 miljonit naela, mis on Briti juustutoodangust umbes viiendik.
Vanessa Williams, kes asutas koos abikaasaga kaheksa aasta eest firma Loosehanger Cheeses, ütles, et nendesugustele väikefirmadele on tohutuks õnnistuseks igasugused turud ja laadad, mida viimasel ajal palju korraldatakse ning kus müüakse toitu, mida valmistatakse väikestes kogustes ning traditsiooniliste meetoditega.
Copyright The Financial Times Limited 2009.