Marti Aavik: millal preemiat maksta?

Marti Aavik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Juba siis, kui Eestis kinnisvara müümine järsku «ära lõppes» ja käibemaksu enam endise hooga riigikassasse ei voolanud, rääkis rahandusminister Padar väga kenasti seitsmest lihavast ja seitsmest lahjast lehmast.

Selles piibliloos näeb Egiptuse vaarao veidrat unenägu jõest tõusvatest lehmadest (ja viljapeadest ka), mille varemgi ses vallas kuulsust kogunud heeberea noormees Joosep talle ära seletas: seitse aastat suurt küllust, millele järgneb seitse nälja-aastat.



Vaarao pani Joosepi valitsejaks Egiptuse üle, see kogus vilja ja kui nälja-aastad tulid, müüs (!) seda hädalistele.



Sellel lool on mitu huvitavat tahku. Muu hulgas on see ka saate «Sind otsides» eelkäija, sest kaua aega oma perest lahus olnud Joosep kohtus tänu viljaga jahmerdamisele oma vendade ja isaga.



Ka selles loos haaras kriis kõiki maid, mitte üksnes Egiptust. Varude kogumine tõusis arvatavasti oluliseks ühiskondliku diskussiooni teemaks, aga jagamine oli praktiline probleem. Nagu öeldud, avas Joosep tõesti aidad, müüs näljastele vilja ja sai «boonust».


On see ilus ja selge õpetuslugu? Või on seal peidus moraalseid dilemmasid? Minu arvates on küll.



Finantskriisis on lood olnud veel palju segasemad. Riigid on näiteks võtnud laenu, et toetada hädas või ohus erapankasid. Ajakirjanduse huvi on pöördunud pankurite preemiate poole.



Buumi ajal said preemiat osavad müüjad, kes laene välja kühveldasid. Nüüd on preemia saajate ring osakonniti võib-olla pisut teine, aga mitte olematu. Igal juhul on näiteks brittidel lihtne närvi minna kuuldes, et riigiabi saanud pangas makstakse kriisiaastal miljardeid preemiateks.



Ühelt poolt võiks küsida solidaarsuse järele. Teiselt poolt: miks oodata mõõdukust palgaküsimisel inimeselt, kes töötab praegu halbade laenude osakonnas. See on ju tema külluseaasta, võib-olla teistele headel aastatel ei teeni ta suurt midagi.



Helsingin Sanomat kirjutas põhjanaabrite finantsjärelevalve ideest, et pangatöötajad peaksid oma tulemuspreemiaid ootama vähemalt kolm aastat.



Keeruline asi on, et meie klientidena kogume raha selleks, et seda alles aastakümnete pärast kasutada. Tahame, et see ära ei kaoks, vaid ikka kasvaks. Pankureid motiveeritakse aga enamasti lühiajaliste tulemuste eest saadavate preemiatega.



Kes teab mõnd noort finantsisti, kes oleks valmis oma preemia saamisega näiteks seitse aastat kannatama? Kas selline ka midagi oskab?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles