Istanbul – võltskaupade pealinn

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Türgi traditsiooniliste leibade müüja Istanbulis.
Türgi traditsiooniliste leibade müüja Istanbulis. Foto: Andres Kalvik

Soe soovitus õhukese tengelpungaga inimestele, kelle päevi saadab unistus katta end Gucci, Armani või Versace’i rõivaste ja aksessuaaridega: teie elu päästab kuulus Grand Bazaar Istanbulis.


Septembri alguse Turkish Airlinesi lend Riia – Istanbul oli igati viks ja viisakas. Teenindus oli meeldiv ja süüa – valida sai kana- ja sealihaprae vahel – anti korralikult. Nuriseda võib ainult pisut kitsaste istmevahede üle ning magusat und häiris kohustusliku ankeedi täitmine, mille tingis vajadus kontakteeruda lähedastega juhul, kui seagripp peaks turisti maha murdma.



Õhtune Istanbul tervitas külalisi kosutavalt sooja ilmaga. Lennujaamas transpordi eest vastutav nooruk pakkus hotelli sõiduks kaht varianti – takso või buss. Eelistasime riske vältida ja valisime viimase variandi. Tagantjärele polnud 20 eurot lennujaama ja kesklinna vahel asunud Ibise hotelli sõiduks vähe, kuid kunagi ei tea, millega taksojuhid inimest petta võivad.



Bensiin kallim, taksosõit odavam

Mere kaldal, kesklinna viiva kiirtee ääres nurkapidi sõbra Novoteliga koos paiknev Ibis jättis väliselt soliidse mulje. Hinna sees olnud hommikusöök oli rikkalik, kuid nädal aega järjest sama menüüd pakkunud hotell vääris jalgpallitermineid kasutades selle eest kollast kaarti.



Majutusasutuse hingeellu süüvides tungis ninasõõrmetesse aga järjest rohkem rahalõhna. Eestis tasuta wifiga harjunud siinkirjutajal tundus 10 eurot ööpäevase internetipileti eest äärmiselt ebaõiglane. Pakki Marlboro sigarette ostnud soomlane hoidis hinda kuuldes kahe käega peast kinni.



Mis aga kõige rohkem vihastas, oli kahe hotelli vahel asuva ja Novotelile kuuluva basseini ning seda piiravate päevitustoolide päevase kasutamise eest küsitud paarsada krooni. Kuna üle tee asuvas meres seilasid laevad ja ujumisranda seal polnud, tuli hambaid krigistades rahakotti kergendada.



Mugavaim viis katta vahemaad hotelli ja kesklinna vahel oli takso. Kuigi bensiinihind oli Istanbulis märksa kallim kui Eestis, tuli ausalt tööd tegeva taksojuhiga sõites arve soodne. Kuid sama teekonna läbimise eest võisid taksojuhid küsida ka kordades erinevaid summasid. «Taximeter. No problem,» teatasid inglise keelt purssivad sohvrid seepeale käega vehkides.



Taksoga rahvaarvult (12,6 miljonit) maailma viiendas linnas ringi liikudes tekib küsimus, milleks on kohalik maanteeamet paigaldanud teedele kiirust piiravat märgid ja maalinud asfaldile sõiduridasid eraldavad piirjooned. Tähelepanu neile ei pöörata ja iga juht talitab nii, nagu mugavamaks peab ning seetõttu juhtub minuti jooksul mitu liiklusohtlikku olukorda.



Viiekümnealas pole mingi haruldus suruda gaasipedaal põhja ja kiirus sajani kruvida.


Autotootjad võiks kokkuhoiu huvides Türki müüki paiskavatele plekist sõpradele suunatulesid mitte paigaldada, sest kasutust leiavad need haruharva. Piisab, kui enne reavahetust sellest signaaliga märku anda.



«Istanbulis on alati ummikud. Pole vahet, kas kell on kaheksa hommikul või õhtul. See on suur probleem ja teeb inimesed närviliseks. Suurimad avariide põhjustajad on naised, kes ei kasuta peegleid,» rääkis üks meessoost taksojuht.



Liiklusseisakuid on varmad ära kasutama kohalikud ärimehed, kes näiteks neljarealisel kiirteel autode vahel jalutades pudelivett ja lilli müüvad.



Grand Bazaar: 58 tänavat, 1200 poodi ja 400 000 külastajat


Esimene vaatamisväärsus, kuhu Istanbulis sammud seadsin, oli legendaarne Grand Bazaar, mille kohta on mul jäänud ühe tuttava manitsevad sõnad: «Grand Bazaar on tohutu! Ma ei soovita sinna minna. Te eksite ära!»



See jutt pisut hirmutas, süvendades samal ajal soovi üks maailma suurematest ja vanematest katusega kaetud turgudest oma silmaga üle vaadata.



Giidil oli õigus: Grand Bazaar on tohutu! 58 tänavat, 1200 poodi ja kuni 400 000 külastajat päevas on aukartust äratavad numbrid.



Peaväravast sisenejat tabavad ehte- ja kalliskivipoodide sära, mis saatis peatänaval jalutajat sadu meetreid. Silma jäid kõikvõimalikud kuulsad margid, kuid ostusoovi puudumisel hinda küsima ei hakanud ja ehete kvaliteediga tutvust ei sobitanud.



Silmipimestav kullasära selja taga jõuab uudishimulik külastaja peatänava lõppu, kus on võimalik väga soodsalt soetada maailmakuulsate rõivatöösturite kaubamärke kandvaid tooteid. Iseenesest mõista on tegemist võltskaupadega, mis kuidagi ei taha sobida 1461. aastal avatud Grand Bazaari ajaloolise õhkkonnaga.



Kui ehte- ja kellapoodide müüjad seisavad soliidselt oma poodide ees ega püüa kliente iga hinna eest rahast tühjaks imeda, siis riiete osakonda sattunu saab omal nahal tunda Türgi äri omapära.



Kuigi pakutav kaup on üldjoontes sama, püüab müüja iga hinna eest tõestada, et just tema pakutav toodang on parim ja soodsaim. Nõrganärvilistel ei soovita sinna oma nina pista, sest pealetükkivate «ärimeeste» jutuvada ületab õige pea taluvuspiiri.



Türgi «disainerite» pingutusi tuleb aga tunnustada, sest selles eluvaldkonnas end tavainimeseks pidava siinkirjutaja hinnangul on koopiate tegemisel kõvasti higi valatud ja pealiskaudsel vaatlemisel pole erinevust originaaltoodetest märgata.



Hinnad on äärmiselt mõistlikud ja tingides saab need veel taskukohasemaks teha. Rahakott seal kurja häält tegema ei hakka.



Tagatipuks ei mõista Eestist, kus avalikule piraattoodangu levitamisele on piir pandud, tulnud turist, kuidas lasevad armanide, guccide ja tommy hilfigerite esindajad päise päeva ajal tuhandete tunnistajate juuresolekul miljoniröövil rahus kulgeda.



Ostlemine läbi, seadsin sammud maailmakuulsasse Hagia Sophia mošeesse, mis praegu muuseumi ülesandeid täidab. Võimsa kupli poolest tuntud ehitis seest visuaalselt sama muljetavaldavat emotsiooni ei pakkunud.



Võimalik, et põhjuseks võisid olla pooleliolevad ehitustööd. Soov oli sisse astuda ka Hagia Sophia läheduses asuvasse Sultan Ahmeti Sinisesse mošeesse, ent kuna parajasti toimus palvus, siis olid uksed turistidele suletud. Seetõttu jäi rohkem aega tutvuda hoovis asunud raamatuturuga, mille väljapanekud sügava mulje jätsid.



Turiste vooris Istanbuli kesk- ja vanalinnas meeletult. Keskpäeval juhtusin nägema vaatepilti, kui kaheksa suurt bussi vanalinna kitsastel tänavatel üksteise järel teokiirusel liikuda üritasid.



Kahe mandri piiril asuva Istanbuli idaosa asub Aasias ning kõigil huvilistel on võimalus üle kuulsa Bosphoruse silla sõites ja kolm Türgi liiri (u 22 krooni) loovutades seal ära käia.



Saatuslik vihmasadu

Kohalikud räägivad, et tegemist on linna vaesema, kuid rahulikuma ja seega hinnatuma elamispiirkonnaga. Nii kummaline kui see ka ei tundu, suunduvad paljud inimesed igal hommikul Aasiast Euroopasse igapäevaleiba teenima. Spordist lugu pidavatele inimestele teadmiseks, et Ida-Istanbuli kuulsaimaks klubiks on Galatasaray.



Kuigi minu sealoleku ajal oli ramadaan täies hoos ning tühja kõhtu kannatavad kohalikud peaksid talupojamõistuse kohaselt tavapärasest tõrksamalt käituma, oli teenindus söögikohtades meeldiv.



Esimesel sealoleku päeval, kui mul ramadaanist aimu polnud, panid hilistel õhtutundidel äärelinna tänavatel jalutanud rahvamassid mind küsima: mis toimub? Söögikohtades tuli vabu kohti tikutulega otsida, sest kõigi ühine eesmärk oli päevanälg kustutada ja kõht päikesetõusuks täis parkida.



Ei tea, kas nii on Istanbulis kombeks ka tavapäevadel, igatahes oli ramadaani ajal võimalus kesköö paiku juuksurisse minna ja autot putitada lasta. Riiete ja jalanõude ostmisest rääkimata.



Mul on hea meel, et lahkusin Istanbulist just septembrikuu seitsmendal kuupäeval, sest kaks päeva hiljem vallandus seal viimase 80 aasta suurim vihmasadu, milles hukkus üle 30 inimese.



ISTANBUL


Asutatud 667. aastal eKr


Istanbuli nime hakkas linn kandma 1930. a 28. märtsil


Pindala: 183 092 km²


Rahvaarv: 12 697 164 (2008. a)


Raha: liir

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles