/nginx/o/2017/06/09/6764085t1hfb5e.jpg)
Mis võiks olla kõige tähtsam leiutis autotööstuse ajaloos pärast auto enda leiutamist? Kas see võiks olla piesoelektriline sissepritsesüsteem? Nelikvedu? Valgusdioodidega laternad? Pikivahet hoidev kiirusehoidja? Ventileeritavad massaažisüsteemiga istmed? Turvavöö? Mitteblokeeruvad pidurid?
Ei. Autotööstuse kõige tähtsam leiutis on topsihoidja. Ilma topsihoidjata ei ole mingit vahet, kas autol on kahe turboga V12-mootor või 1,6-liitrine karburaatormootor, keraamilised või trummelpidurid, lehtvedrud või elektrooniliselt seadistatavad amortisaatorid. Ainult topsihoidjast oleneb, kas valu ja vaev, mida insenerid autot ehitades näinud on, tasub end ära.
Kujutlege korraks, mismoodi te sõidate, kui teil pole avatud kokapurki või auravat kohvitopsi panna mujale kui põlvede vahele. Nagu poolpime vanaema, oleks aus vastus. Või nagu 40-aastase staažiga taksojuht, kes Laagrist Viimsisse sõites mootoripöördeid hetkekski üle 1500 ei lase, ainult käiguga pidurdab, sidurit kasutamata käiku vahetab ja keeldub raadiot mängima panemast, sest see suurendab kütusekulu.
Ent kui teil on võimalus avatud purk, pudel või poolik tops hoidjasse panna, on sõidul hoopis teine maik. Kõik need hobused kapoti all saavad turjal piitsa tantsimist tunda, veojõu- ja stabiilsuskontrolli märgutuled vilguvad nagu elektriküünlad Kremli näärikuusel ja jalakäijate hammaste all nätsub must rehvipuru. Sest mis ka ei juhtuks – mingil juhul ei pea te hiljem niiske lapiga kleepjaid kokaniresid nühkima või ülikonnapükstest kohviplekke välja aurutama.
Sellest väikesest, aga olulisest nüansist on Subaru insenerid-disainerid hästi aru saanud – uue Legacy topsihoidjad on väga korralikud. Nagu premium-klassi autos! Hoiavad kindlalt paigal nii kohvitopsi, 0,33-liitrise purgi kui ka pooleliitrise pudeli.
See-eest auto ülejäänud disain jätab päris kõvasti soovida, eriti eelmise põlvkonna mudeliga kõrvutades. Vana Legacy ei olnud ka teab mis disainiime, aga nägi igas olukorras väärikas välja. Sellise autoga kõlbas nii kruusaseid külavaheteid triikida kui ka õhtul teatrisse minna. Ideaalne auto maa-aadlile, keda Eestis kahjuks pole.
Võib-olla pole mujalgi, sest miks muidu otsustas Subaru Legacyt uuendades sootuks teise suuna võtta, nii et tulemus on umbes nagu Billboardi edetabeli aasta 12 parimat lugu Sulo esituses. Naljakad kolmnurksed esituled, juudipoisi kongninana esileküündiv iluvõre, mis auto esiosal eestvaates tegelikust kitsamana paista laseb, rullnokki vaimustusest kiunuma panevad tiivalaiendid…
Iga viimane kui keretükk oleks nagu mõnelt teiselt autolt laenatud ja nii mõnegi puhul tekib küsimus, kas seekord ikka tasus naabrilt kirvest laenata või pidanuks enda omaga läbi ajama. Hea küll, mõned laenud on ilmselgelt klass kõrgematelt-kallimatelt autodelt, ja selline eneseupitamine on loomulik. Aga näiteks esituled toovad silme ette Chevrolet Epica ning see nüüd küll uhkustamiseks põhjust ei anna.
Samas – eks kostnud hädakisa ka siis, kui Subaru niinimetatud punnsilm-Impreza lagedale tõi, aga nüüd peavad mõned seda kõigi aegade ilusaimaks Imprezaks. Ja samas on selge ka see, et tegelikkuses näeb uus Legacy välja palju parem kui piltide peal. Erinedes sellega pesufirma Victoria’s Secreti modellidest, kes hotellis otse duši alt hommikusöögilauda tulles isu ära ehmatavad, nii et ei oskaks iial aimata, millisteks iludusteks need naised kerge föönitamise ja pisku põsepuna abil muutuvad.
Seevastu Legacy sisedisain on väga hästi õnnestunud. Esmalt üllatab ruumiküllus – tänu kaheldava väärtusega võtetele välisdisainis mõjub Legacy tegelikust väiksemana ja seetõttu pääseb avar salong esiotsa jahmatama.
Ees istudes torkab silma, et õlaruumi on ootamatult lahedalt, aga tõeline üllatus ootab neid, kes end saksa kombel tagapingil sisse seavad – nii palju jalaruumi pole vist küll üheski teises selle klassi autos ja põhjust häbenemiseks oleks nii mõnelgi klassi võrra suuremal autol. Isegi kui esiiste on nii 185-sentimeetrise juhi järgi paika seatud, võib sama pikk tagaistuja jala üle põlve visata.
Püüdu muuta Legacy džentelmenirallikast esindusautoks näitab lisaks tagaistujate jalaruumi suurendamisele ka tavapärase kangiga käsipiduri asendamine elektrilisega ja igisubarulike klaasiraamita uste asendamine tavaliste, raamiga ustega. Mõlemad muudatused teenivad aga üllaid eesmärke: raamiga ustega auto on vaiksem ja jäigema kerega (loe: kokkupõrkes turvalisem). Elektrooniline seisupidur aga ei lase sõitu alustada, kui turvavöö kinnitatud pole või mõni uks irvakile on jäänud.
Legacy sisekujundus on äärmiselt lakooniline, ehkki mugavus- ja toredusvarustust on odavaimaski mudelis õige palju, näiteks kuuluvad põhivarustusse elektriliselt liigutatav juhiiste, kahetsooniline kliimaseade, vihmasensoriga klaasipuhastajaid, moodsaid failivorminguid tundev helisüsteem, kiirusehoidja ja muu säärane.
Et salongi üldmulje on seejuures meeldivalt lihtsaks ja ülevaatlikuks jäänud, tuleb osalt kindlasti sellest, et hulk sagedamini vajutatavaid nuppe (raadio, kiirusehoidja, telefoni vastamisklahvid) on toodud roolile ning ülejäänud on keskkonsoolis kenasti ja loogiliselt rühmadesse jagatud – ikka nii, et sagedamini vajaminevad kõrgemal ja juhile lähemal, harvemini pruugitavad madalamal ja paremal. Ülevaatlikku üldmuljet toetab ka näidikuplokk – rooli tagant vaatab vastu kaks suurt kella, sportliku aktsendiga autole kohaselt tahhomeeter vasakul ja spidomeeter paremal.
Ja see sportlik aktsent pole tuhmuv mälestus ajast, kui Hannu Mikkola, Markku Alén, Ari Vatanen ja Colin McRae Legacy roolis autoralli MM-tiitlit jahtisid, vaid on Legacyga sõites selgelt tunda. Just tunda, mitte kuulda, sest vähemalt proovisõiduauto bokserdiiselmootori häält oli tasase, meeldiva urinana kosta vaid krapsakate kiirenduste ajal.
Kiirendab Legacy reipamalt kui variaatorkäigukastiga diiselautolt oodata oskaks, käigukast reageerib nobedalt ja üleminekud käivad nii sujuvalt, et neid ei märkagi.
Üldse on Legacy väga voolas auto. Roolikeeramisele reageerib auto väga täpselt ja vahetult, mistõttu on autot väga lihtne juhtida ka porisel või lumelörtsisel teel. Auto liikumine on väga täpselt tajutav ja koguni etteaimatav, mis samuti juhtimist hõlbustab ning sõidustressi ja -väsimust vähendab.
Olukorras, kus mõne teise autoga ehk hoogu vähemaks võtaks, tekib Legacy roolis hoopis tahtmine veel natuke gaasi anda – niivõrd usaldusväärselt mõjub see auto.
Kruusateel muudab Legacy nauditavaks vast ennekõike hea juhitavus ja kuulekas käitumine, maanteel aga stabiilsus ja rahulikkus – Legacy suudab midagi pakkuda nii neile, kes aeg-ajalt kõrvalistel teedel teravaid elamusi otsivad, kui ka neile, kes hindavad rahulikku ja turvalist sõitu.