«Going after Mrs Jones» ehk siis müügiinimese ajateenistus

Õpiabi raamatud olid populaarsed ka immigrantide peredes. Foto: Vootele Päi

Ajakirjanik ja Tartu ülikooli politoloogiaüliõpilane Vootele Päi veetis kolm kuud Ameerika Ühendriikides raamatuid müües, lootes teha teoks iga ameeriklase unelm saada müügimehest miljonäriks.

Ema kutsub sööma, kogu pere on laua ümber ja kõik on nii nagu ühe tavalise perekonna igapäevaelus ning sa tunned erakordset rõõmu ja rahulolu sellest, et saad olla koos oma lähedaste ja armastatud inimestega. Aga üks äratuskell võib rikkuda kogu pereidülli.

Kell on tegelikult 5.59 ja sa oled endiselt Floridas, kus sa juba viimased kaks kuud oma elust oled veetnud, ärgates iga päev minut ja sekundid enne kella kuut, et alustada uut 13-tunnist tööpäeva ukselt uksele käiva raamatumüüja elus. Ja nii kuus päeva nädalas, kolm kuud ja nädalapäevad pealekauba...

Toibumine võtab mõne minuti, sest sa nägid just unes, kuidas sa olid koos oma pere ja lähedastega, keda sa viimati nägid enne laevale minekut juuni alguses. See on üks neist hommikutest, kus sa ärkad tuimas emotsioonitus nukruses ja masenduses.

Kuid siis meenuvad sulle õpetussõnad, mille kohaselt pead sa suutma olla ise oma emotsioonide ja tujude peremees. Sa kas oled oma emotsioonide ori ja peksupoiss või oled nende peremees.

«I make my own weather.» Hüppad voodist püsti, jooksed külma duši alla, ümised oma lemmiklaulu ning kordad endale fraasi «It’s gonna be a great day!» Nagu iga päev viimased kaheksa nädalat. Sügavas unes nähtud mälupildid perest, sõpradest ja kodumaa suvisest ilust ei kao küll hetkega silme eest, kuid hakkavad hääbuma, ajades tülikat lätlast oma teelt, et saada kapist paar puhtaid sokke.

Majast väljudes haarad seljakoti ja jalgratta – ainsad sinu alatises kasutuses olevad objektid ning ruttad auto juurde, kus su kaks kaasvõitlejat juba ootavad. Ma jõudsin pea alati viimasena duši alla.

Teel hommikusöögikohta kuulad telefonist konverentsikõnet, kus Chris Adams (Southwesterni Euroopa divisjoni juht) üritab motiveerida kõiki raamatuinimesi minema uuele päevale vastu sirge seljaga ja positiivselt meelestatuna, lisaks jagab mõningaid müüginippe. Tegelikult oled sa motiveerivat teksti lugenud ja kuulnud viimastel kuudel söögi alla ja peale ning labaselt öeldes on sul sellest tõsiselt siiber. Kuid samas on see miski, mis aitab bookfield’il elus püsida.

13 tunnine tööpäev

Süües oma kolme muna, pannkooki ja peekoniviilu, valmistud päevaks ette, joonistades välja territooriumi, kus sa saabunud päeval hakkad ustele koputama ning üritad meenutada, keda eelmisel päeval tabada ei õnnestunud. Näiteks koduseid väikelastega emasid on just kõige parem külastada hommikutundidel ajavahemikus 8–11.

Lõpetanud oma einega lähed koos kaaslastega välja, et enne tööle siirdumist veel muusika saatel teha kiire executive exercise ehk exex. Exex täidab nii hommikuvõimlemise kui ka tujutõstmise rolli. Ja kuna tegu on üsna ebatavalise kavaga, siis mõjub see ka natuke reklaamina, tõmmates einestajate ja möödujate tähelepanu ning äratades huvi.

Avalik ruum ning suhtlus Ameerikas on muidugi palju vabam, ent kui kolm idaeurooplast kohviku ees veidrat tantsu tantsivad, on see siiski pigem midagi erandlikku. Lõpetanud harjutuse minnakse laiali oma tööalale, et siis 13 tundi hiljem kodus kohtuda. Esimese koputuse peab kindlalt tegema enne kaheksat.

Ülejäänud päev möödub koputades ustele Cape Corali lõpututes eeslinnades, kuulates inimeste solvanguid, valesid, etteheiteid ning ärgitades end tööle, hoides meelel, et iga «no» viib lähemale «yes’ile». Tõenäoliselt poleks enese motiveerimine pooltki nii raske, kui sa ei töötaks Florida suves, kus keskmine päevane temperatuur on 100 kraadi Fahrenheiti, päike paistab seniidis ning kõrge õhuniiskuse tõttu tundub kuumus veel talumatum.

Tõsi, päike ei paistnud kogu aeg. Iga päev oli ka tunnike või kaks pausi, mis oli täidetud lausvihma, kõue ja äikesega. Lausvihm on vähe öeldud millegi kohta, mis võib nähtavuse muuta hetkega olematuks. Kokkuvõttes – pärast seda suve Floridas ei kuule tõenäoliselt minu suust enam mingit kriitikat Eesti suve ja kliima kohta.

Päevi oli erinevaid – mõnel päeval läksid koju õnneliku ja rahulolevana, teine päev olid töötanud 13-14 tundi järjest, sulgemata ainumatki müüki. Nii emotsionaalselt, vaimselt kui ka füüsiliselt ropprasket tööd lähevad ometi igal suvel tegema kümned ja kümned Eesti ülikoolinoored, loobudes kodusest mugavusest ning võttes samal ajal ka rahalise riski.

Koos töölubade, viisade, lennukulude ja muude väiksemate kuludega võib esialgne väljaminek olla 30 000 – 40 000 krooni, mille näol pole tegu väikese kuluga ei üliõpilase ega enamasti ka tema vanemate jaoks. Teisalt on antud töö ka reaalne teenimisvõimalus.

Auto jäi ostmata

Parimad raamatupoisid-tüdrukud võivad kolme ja poole kuuga teenida kümneid tuhandeid dollareid, mis Eesti kroonides teeb mõnisada tuhat. Muidugi on ka neid, kes tulevad tagasi, võlgnedes raha kompaniile. Paljusid üliõpilasi meelitabki USAsse minema eelkõige võimalus teenida suuri summasid.

Ka allakirjutanu esialgne eesmärk oli teenida piisavalt, et soetada auto ja panna ka talveks natuke raha kõrvale. Autot ma küll endale lubada ei saanud, kuid see kogemus ning teadmised-oskused, mis ma seal omandasin on tulevikus tõenäoliselt enam väärt kui kümme kasutatud autot.

Ainsaks tasuvaks momendiks selle töö juures ei ole vaid kompanii poolt antud tšekk lõpus või lahe kogemus. Seda tunnet, mis sind valdab pärast õnnestunud päeva on peaaegu võimatu kirjeldada.

Näiteks kõige eredamalt on meelde jäänud üks palav päev augusti esimestel nädalatel. Töötasin jalgrattaga, aga neil purunevad kummid ning tollel hommikul oli see juhtunud juba paaril korral. Kui rattakumm purunes kolmandat korda, mõistsin, et viga pole siserehvis, vaid hoopis velg oli saanud kahjustada ning hõõrus kummi pooleks.

Niisiis jätsin ma oma jalgratta kohaliku toidupoe ette ning kuna ma muud ei osanud teha, küsisin küüti. Härra oli nõus mind lahkelt ära viskama sinna, kuhu vaja. Päev lähenes juba keskpäevale ning leemendades higist kulutasin elamurajoonis uksekelli. Üks pere hakkas huvi tundma minu ja mu tegevuse vastu, kuid paraku polnud neil lapsi, seega polnud mul neile ka midagi müüa.

Aga nad andsid mulle suve lõpuni kasutada tuttuue mägijalgratta, mille hind võis küündida tuhande dollarini. Ameerika hindade juures on see eriti kõrge hind. Mõned tunnid hiljem leidsin pere, kes ostis mult peaaegu kogu paketi lasteraamatuid, mille pealt teenisin umbes 300 dollarit.

Õhtuga suutsin müüa veel kolm komplekti kooliabiõpikuid, mis raamatutest kõige kallimad ning tagasi sõitsin ligi 800 dollarit rikkamana, kui hommikul tööle minnes, pealekauba veel uue jalgrattaga. Seda tunnet, mis mind valdas kojusõidu ajal, on võimatu kirjeldada, seda võib võrrelda lendamisega.

Selle töö iseloom ongi selline, et sa ei teeni võib-olla päevi mitte midagi ja higistad ilmaasjata, samas aga võid ühe päevaga teenida kahekordse Eesti miinimumpalga.

Mis on see lisaväärtus, mille South­westerni suveprogramm ülikoolinoorele annab?

Põhimõtteliselt on ukselt uksele käiv müügimees Ameerikas kõige madalam eluvorm üldse ning see töö on ka tõepoolest jube. Pärast kolme kuud raamatumüümist USAs tundub igasugune muu töökoht olevat kui dream job.

Niisiis oskab noor inimene tulevikus paremini hinnata oma olemasolevat tööd ning suudab motiveerida end tegema ükskõik mis tööd, püstitades pidevalt uusi eesmärke ning osates neid saavutada ratsionaalse aja- ja ajukasutuse kaudu.

Suve algul ja jooksul jagavad tuntud müügiinimesed-kõnelejad nii telefonitsi kui paberkandjal ka tehnilisi müügialaseid näpunäiteid, kuidas läheneda inimestele ja müüa. Olgem ausad, 500-dollariline raamatukomplekt pole miski, mida müüd nagu jäätist kuumal suvepäeval.

Märkimisväärne on ka enesekindluse ja -usu kasv pärast edukat suve, mis annab tugeva eelise teiste omavanuste ees nii tööturul kui eraelus. Kindlasti õpetab see suveprogramm ka noori oma rahasse lugupidavamalt suhtuma. Üritades lunastada suve lõpul võimalikult suurt palgatšekki, püüavad tööd rabavad tudengid oma kulusid samaaegselt hoida võimalikult madalal. Üldiselt oleks ka keerukas kulutada palju raha, töötades 13 tundi päevas ja kuus päeva nädalas.

Mis võib tekitada kahtlusi, on South­western Company roll nende noorte suve jooksul. Kõik raamatumüüjad allkirjastavad SW-ga lepingu, mille kohaselt on nad edaspidi SW Company sõltumatud diilerid. Seeläbi vabastab kompanii end igasugustest kohustustest ja vastutusest noorte suhtes, misläbi jäävad noored põhimõtteliselt omapead, olles ise vastutavad oma kulude, elukoha, paberimajanduse ning müükide eest.

Ühelt poolt tundub see kompanii kahepalgeline, kuna nii Eestis kui ka esimesel nädalal Nashville’i müügikoolis jääb mulje, justkui kompanii kannaks noorte eest igakülgset hoolt. Teisalt on iseseisvus ning vastutus enda ees üks olulisemaid lisaväärtusi, mida antud suveprogramm noortele annab. Kui kompanii oleks lapsehoidja eest, siis poleks SW kogemus enam see.

Pärast naasmist on paljud mu sõbrad-tuttavad küsinud, kas ma neil soovitaks sinna minna. Vastus on alati sama – mina ei soovita ega ka laida mõtet veeta oma suvi USAs raamatuid müües. Noor, keda sinna kutsutakse, peab ise olema suuteline kaaluma erinevaid asjaolusid ning tegema otsuse.

Tegu on kindlasti väga raske otsusega ning minekuga kaasnevad ka paljud riskid. Eestis värbajatega kohtudes maalitakse noortele pilt eelkõige edukast müügisuvest, jättes pigem tagaplaanile võimaliku ebaõnnestumise. Muidugi on ka asi inimeses endas – me ju ikka kuuleme seda, mida tahame kuulda.

Nukrus ja väsimus

Mida noor tahab kuulda, on legendid suurimatest numbritest, auhindadest ning võimalustest, mida see suvetöö anda võib. Minu 11-liikmelisest grupist lahkusid enneaegselt näiteks kaks lätlast. Üks tüdruk oli keset päeva naasnud koju, pakkinud asjad, jätnud oma mänedžerile kõneposti sõnumi, et ta ei suuda enam ning lahkunud. Teine, keemiaüliõpilasest läti poiss saadeti varem minema kompanii poolt, kuna tema müügitulemused ei võtnud jumet.

Ainult raha pärast sinna minna ei tasu. Raha ununeb sul juba esimestel päevadel, kui sa seisad silmitsi kümnete ja kümnete sulguvate uste ja solvangutega ning seda kõike põletavas kuumuses.

Mõnikord on inimesed ka nii kiuslikud, et kutsuvad sulle lihtsalt politsei. Kohtad palju inimesi, keda ei huvita, kas sa oled jehoova tunnistaja või müüd koolikäsiraamatuid ja harivaid lasteraamatuid – nende jaoks oled sa võimalus elada välja oma halb päev, sõnakuulmatud lapsed või torisev abikaasa. Samas kohtad ka peresid ja lapsevanemaid, kellest oskad ja tahad eeskuju võtta.

Sa avastad end kordi ja kordi emotsionaalsest-vaimsest-füüsilisest kuristikust, millest pääsemise nimel oled valmis loobuma kogu oma maisest varast ja veel peale maksma. See on üks neist töödest, kus rahast motivatsiooniks ei piisa.

Mida ma ütleksin lapsevanemale? Saates oma lapse USAsse raamatuid müüma panete ka ennast tulejoonele. Erinevalt ajateenistusest ei saa ta nende kolme kuu jooksul linnapäevi, see tähendab, et te saadate oma lapse mitmeks kuuks teisele poole ookeani.

See on raske ka teie jaoks. Lisaks on võimalik, et nukrus ja väsimus, mida te ta hääles pühapäeval telefoniga rääkides kuulda võite seab ka teie jaoks kiusatuse teda tagasi kutsuda. Siiski olin teinud juba kevadel selle otsuse, et kui lähen, siis olen lõpuni, mu vanemad olid mulle sealjuures suureks toeks. Vaatamata sellele, et ema paaril korral telefonis palus mul asjad pakkida ja kodumaale naasta.

Southwestern Company suveprogrammil täitus möödunud aastal 140 aastat, mille jooksul on üliõpilased teeninud lisaraha, müües ukselt uksele piibleid, entsüklopeediad, lasteraamatuid ja muud kirjandust.

Võib öelda, et need noored on suuresti olnud ameerikaliku ukselt uksele entsüklopeediamüüja prototüübi loojateks. Kui tavainimeste jaoks on raamatumüüjad pigem midagi häirivat ja tüütut, siis Ameerika suurtes ettevõtetes on SW vilistlased kõrgelt hinnatud töötajad.

Ka Eesti tööturul on SW märge CV-l tuntust kogumas. Esimene ja ka ehk tuntuim eestlane, kes SW programmis osalenud – Peep Vain – on oma motiveeriva müügikoolituse rajanud suuresti SW programmi raames kogetule-õpitule.