Miks Eestis tippasjatundjaid liiga vähe juurde tuleb?

Marti Aavik
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro / Scanpix

Eestis saab doktorikraadi vähem inimesi, kui vaja oleks, sest õppurid võitlevad majanduslike probleemidega, juhendajad on halvasti motiveeritud ning ettevõtjad ei paku tippharidusega spetsialistidele rakendust, leiab Tartu Ülikooli doktoriõppe peaspetsialist.

Kui Eesti tahab muutuda teadmistel põhinevaks ühiskonnaks ja edendada majandust, peab arendama inimesi.

Üks osa sellest on senisest suurema hulga doktorikraadiga tippspetsialistide koolitamine, seisab kirjas valitsuse majanduskasvu ja tööhõive kavas aastateks 2008 kuni 2011. Eesmärgiks on seatud, et 2011. aastal kaitseks Eestis doktorikraadi 250 inimest.

Doktoriõppesse võeti eelmisel aastal 541 inimest. Lõpetajaid oli ligi neli korda vähem - 153. Miks siis doktoriõpingud venima või koguni katki jäävad?

«Kõige olulisem on majanduslik moment, mis sageli ei luba ka fännidel teadusele truuks jääda, lisaks sotsiaalsete tagatiste puudumine,» kirjutas Postimees.ee'le Tartu Ülikooli doktoriõppe peaspetsialist Dina Lepik.

Doktoriõppes on inimesed, kes peavad samal ajal ülal pidama peret. 6000 krooni suurust toetust hakati maksma mõne aasta eest, aga see ei võimalda üksnes õpingutele keskendumist. Toetust saavad vaid riiklikel kohtadel õppivad doktorandid. Riiklikke õppekohti on algaval õppeaastal 270.

Teise põhjusena toob Lepik esile juhendamise halva kvaliteedi. Juhendajad pole piisavalt motiveeritud ning jätavad doktorandid probleemidega üksi. «Doktorandile on väga oluline koostöövõimaluste-kontaktide olemasolu nii kodu- kui välismaal, üksinda on väga raske doktorikraadini jõuda,» ütles Lepik.

Doktorikraad pole Lepiku arvates ühiskonnas veel piisavalt väärtustatud. Selleks, et noor inimene tahaks doktorantuuri raske tee ette võtta, peab ta ka uskuma, et ta hiljem tööd leiab ja vaeva eest väärilist palka saab.

Lepik peab väga oluliseks neid valitsuse kavas toodud plaane, mis suurendavad doktorantide majanduslikku ja sotsiaalset turvet ning tihendavad koostööd erinevate asutuste vahel.

«Doktoriõppesse tuleb tuua tunduvalt rohkem rahalisi vahendeid, võimaldada doktorantidel laiendada silmaringi ja saada kogemusi välismaal ning tugevdada koostööd ettevõtlusega, selleks et õpitu ei jääks elukaugeks ja juba doktorantuuri ajal oleks võimalik tegelda mõne ettevõtte arengu seisukohalt olulise ja otsest kasu toova projektiga,» ütles Lepik.

Valitsuse kavas seatud numbrilise eesmärgi täitumist Lepik siiski ei usu.

«Oleks tore küll, kui 2011. aastal kaitstaks 250 doktorikraadi, kuid arvan, et sellist hüpet on siiski üpris raske saavutada. Praeguse 3+2 süsteemi juures, kus esimese 3 aasta jooksul tegeldakse peaaegu ainult auditoorse õppetööga ja teadustööga puututakse kokku alles magistrantuuris, on doktorantidel väga raske 4-aastase nominaalõppeaja jooksul nõutaval tasemel artiklid ja doktoritöö valmis saada,» selgitas Lepik.

Eesti majanduskasvu ja tööhõive kavaga aastateks 2008 kuni 2011 saab tutvuda ning selle kohta arvamust avaldada osalusveebis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles