Võlanõustaja: hädalist saab aidata

Eesti esimese võlanõustaja Kaidi Silver-Schöbe sõnul aitab lihtsamatel puhkudel see, kui võlgnik oma tulud ja kulud üksikasjalikult paberile kirja paneb. Tulemus võib üllatada. Foto: Mihkel Maripuu

Kaidi Silver-Schöbet võib nimetada võlanõustamise teenuse Eestisse toojaks, sest just tema oli see, kes Saksamaal vastava väljaõppe ja kogemuse saanuna viis aastat tagasi esmakordselt võlaorjusse saanud inimesi nõustama hakkas.

Olite võlanõustamise sünni juures Eestis, kuidas vajadus selle teenuse järele üldse tekkis?

Ega aastail 2003–2004 see probleem veel kuigi terav olnud. Samas oli sellal Tallinnas palju kodutuid ja neid, keda kodu kaotamine ähvardas. Tallinna sotsiaaltöö keskuse juhataja Kersti Põldemaa eestvedamisel sai hakatud võlanõustajaid välja õpetama ja nüüd on see teenus Tallinnas kättesaadav.

Kahjuks ei saa seda öelda kogu Eesti kohta, ehkki abi vajaksid inimesed kõikjal. Praegu pole kohalikele omavalitsustele kohustust seda teenust osutada pandud. Aga see aitaks ära hoida olukorra, kus inimestele on vaja juba nn vältimatut abi anda eluaseme ja toimetulekutoetuse näol.

Kas nende aastatega on võlanõustamise klientuur või selle teenuse olemus muutunud?

Võib tõesti öelda, et algul tuli vastuvõtule põhiliselt asotsiaalne ja endaga mitte toime tulev kontingent. Täna võib võlgadesse sattuda igaüks ja nõu saama tulevad ka endised ettevõtjad, kel kukkumine eriti valus olnud.

Vahepealsetel aastatel laenasid ju inimesed nii palju, kui oli võimalik ning nüüd sissetuleku kadumisel või vähenemisel ei suudeta võetud kohustusi täita. Suurima kahju on tekitanud kiirlaenud, sest inimesele, kes juba kiirlaenu võtnud, on kõik uksed suletud.

Tal on justkui tempel küljes. Sellest olukorrast on raske välja tulla ka siis, kui inimesel on kindel töökoht olemas, sest intressid ja viivised kasvavad üle pea. Mõni on võtnud järjest 10–15 laenu.

Pealegi on kiirlaenu andjate survemeetodid võlgade sissenõudmisel üsna karmid. Selles olukorras keskendub võlgniku mõtlemine üksnes kiirlaenust lahtisaamisele ja kõik muud kohustused, nagu pangalaenud või kommunaalkulud, jäävad tagaplaanile.

Mis nõu sellistele ilmselgelt üle jõu käiva võlakoorma all ägajatele annate või kas neid üldse saab aidata?

Ülemäära kõrgeid intresse ja viiviseid saab kohtus vaidlustada, sest see lõhnab liigkasuvõtmise järele. See on nüüd ka seadusega keelatud, kuid sellest ei peeta alati kinni. Võlanõustaja saab aidata võlausaldajaga läbi rääkida ja kompromissi leida.

Kuldreegel on, et vähemalt põhivõlg tuleb ära maksta. Kui ikka kiirlaenuvõlad ulatuvad 40 000 – 50 000 kroonini ja inimesel on veel muid võlakohustusi, ei jää muud üle kui eraisiku pankrot.

Kas eraisiku pankrot on siis lahendus?

Mina ei ütle, et see pole lahendus. Eestis on praegu puuduseks, et pankrotimenetlus, millele järgneb kohustustest vabastamise menetlus, on ühesugune nii firmadele kui eraisikutele. Saksamaal see näiteks nii ei ole ja tarbija pankrotti on lihtsam välja kuulutada. Inimesel ju tihtipeale pole vara, mida realiseerida, et kohtukulusid katta.

Sellisel juhul võiks kohe alustada kohustustest vabastamise menetlust. Praegu on nii, et kui inimesel üldse vara ei ole, siis pankrot raugeb ja ta on samas seisus tagasi. Valmimas on seadusemuudatus, millega eraisiku pankrot ei saa raugeda ja menetluskulud kaetakse esialgu riigi õigusabi rahast. See aitaks inimese august välja.

Mida soovitate raskesse võlaorjusse sattunud inimesele kõigepealt?

Et ta istuks maha ja paneks kõik oma tulud ja kulud üksikasjalikult paberile kirja. Vahel koorub sealt iseendalegi üllatusi. Siis peaks vaatama, millest on võimalik loobuda, millised kulutused saab tegemata jätta, ilma milleta saab hakkama. Siis peaks katsuma võlausaldajaga läbi rääkida, millises osas on see valmis järeleandmisi tegema. Ja muidugi tuleb töö leida.

Paraku olen kohanud inimesi, kes toovad igasuguseid vabandusi, miks nad ei saa tööle minna, kuni tervisehädadeni välja. Aga sageli on ka need põhjustatud tööta olekust, sest üks tingib teise. Latt tuleb sel juhul muidugi madalale lasta ja vastu võtta töö, mida ilma võlgadeta ehk ei teeks.

Kui aldis on võlausaldaja inimestele vastu tulema, mida nemad teha saaksid?

Küllaltki aldis. Olen tähele pannud, et võlausaldaja võtavad pangad paremini jutule kui võlgniku. Saksamaal on olemas fond, millest võlgadesse sattunud inimesi esialgu toetatakse.

Leian, et meilgi võiks taoline fond olla ja sinna võiksid raha panna nii pangad kui teised suured ettevõtted, kes on huvitatud sellest, et need inimesed oleksid ka edaspidi turul aktiivsete tarbijatena olemas.