Lõhe Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi retoorika ja reaalsuse vahel venib iga päevaga laiemaks. Oma eilses pöördumises rahva poole kõneles ta Venemaast kui tulevasest õitsvast demokraatiamaast, millel on elujõuline teadmistepõhine majandus ning tugevad välissuhted.
Kõne vormis kõlas see hästi. Karme sõnu lendas korruptsiooni ja Põhja-Kaukasuse rahutuste pihta.
Kummardusena roheliste suunas lubati piirata gaasijääkide põletamist. Plaanis olevat ka mõõdukad valimisreformid ning, mis kõige parem - moderniseerida lubatakse majanduse «primitiivset struktuuri», mis on «häbiväärselt konkurentsivõimetu» ja sõltub liigselt energiast.
Kahjuks tabas karm kriitika poliitilist opositsiooni. «Mistahes katsed riiki demokraatia-loosungite varjus destabiliseerida ning ühiskonda lõhestada surutakse maha,» ütles Medvedev, kasutades keelepruuki, mis meenutas pigem Nõukogude aegu kui lubatud demokraatlikku tulevikku. Samas ei olnud siin midagi üllatavat.
Probleem ei ole ju kõnes, vaid Kremli reformi-suutmatuses. Ehtsaid poliitilisi reforme oleks koos Vladimir Putiniga võimu juurde trüginud oligarhidelt loomulikult ebarealistlik oodata. Kuid majandusreformid oleksid isegi autoritaarse Kremli huvides. Unistavad nad ju tugevast Venemaast - tugevaks nõrga majandusega aga ei saa. Ja siin ei piisa lihtsalt ettevaatlikust ümberkäimisest naftatuludega, nagu Moskva enne kriisi ka tegi. Võtmesõnad on innovatsioon ja majanduse mitmekesistamine.
Põhiprobleemiks on siinjuures tooraine-needus. Nagu ka kõigi teiste toorme-eksportijate pealt näha võib, ei motiveeri miski neid kaasaegseid tehnoloogiaid juurutama - seni kuni riigi ja rikaste ülalpidamiseks raha jagub.
Teoreetiliselt peaks rikaste teadus-traditsioonidega Venemaa sellest lõksust paremini välja pääsema kui näiteks Nigeeria. Praktikas on aga majanduse mitmekesistamise eest võitlevad teadlased, kaitseministeeriumi eksperdid ja teised liiga nõrgad, et energiabossidele vastu seista.
Võib-olla on Medvedevi süda potentsiaalsete reformaatorite suhtes rohkem lahti kui Putini oma. Režiim seisab aga tänu energiale. Kui just nafta hinnad taas pikemaks ajaks ei lange, on raske näha, kuidas reformid hoo sisse võiksid saada.
Ilma mitmekesistamise ja avatud turgudeta on aga õigusriik ja korruptsiooni-vastane võitlus väga visad edenema. Medvedevi kenad sõnad ja Venemaa majanduse sünge argipäev erinevad üksteisest nagu öö ja päev.
Copyright The Financial Times Limited 2009.