Raul Paiste: mis lahendaks kiirlaenumured

Raul Paiste

FOTO: Pm

Laenajad peaksid võlglastega suhtlemist parandama

Tarbijakaitseameti ja Euroopa Komisjoni hiljuti korraldatud finantstoodete ümarlaual märkis SEB panga esindaja, et kiirlaen on tarkade ja teadlike inimeste toode.



Vastukaaluks öeldule on meedias ja rahvasuus sage kriitika kiirlaenu kui sellise suhtes. Kuidas aga saaks siiani lapsekingades kiirlaenuturg toimida nii, et õhus oleks vähem muresid ning turul saaks see, kes teenust vajab, kokku sellega, kes seda pakub? Ja nii müüja kui ostja saaksid ühtemoodi aru tehingu tingimustest ning kõrvaltvaatajad ei peaks võõristusega eemale tõmbuma.



Kui nüüd võtta oma sõnadega kokku kiirlaenu olemus, on tegemist tootega, millel puuduvad head alternatiivid. See on mõeldud ettearvamatute kulude katteks vastutusvõimelistele inimesele, kel on vaja näiteks 5000 krooni lühemaks ajaks kui kuus kuud. Sest just need numbrid on piiriks, millest allapoole pole laenu vajav inimene pankadele kasumlik. Just neil põhjustel on kiirlaen levinud ja aktsepteeritud finantsteenus mitmel pool maailmas juba üle saja aasta.



Toon ühe näite: kui pangast võtta tarbimislaenu, siis on intress küll umbes 21%, kuid sellele lisandub lepingutasu 500 krooni. See 500-kroonine lepingutasu on see, millega pank katab laenu väljastamiseks tehtud kulud.



Kiirlaenude puhul on samuti rida kulusid, mis seotud otseselt laenu väljastamisega ning kuna laenuperiood on erinevalt pankadest põhiliselt 14 päeva kuni kaks kuud, siis need samad väljastuskulud pluss kõrgem riskiaste teevad laenu n-ö kalliks.



Samas, kui ka pangad väljastaksid 2000 krooni tarbimislaenu kaheks nädalaks, siis 500-kroonise lepingutasuga oleks nende laen kiirlaenust sootuks kallim, hoolimata sellest, et intress on madalam.



See näide illustreerib asjaolu, et viimasel ajal palju kõneainet tekitanud «krediidikulukuse määr aasta kohta» ei anna tarbijale alati kogu vajalikku teavet. Õigem oleks lisaks kasutada rahvusvaheliselt levinud terminit «laenu reaalne kulukus», mille sisse on samuti arvestatud kõik väljastus- ja muud muidu hästi pisikeses kirjas trükitud lisakulud, kuid mis on lühikeste laenude jaoks disainitud.



Kiirlaenutoode (nii nagu iga teine laen) eeldab, et inimene saab aru, et selle kiiresti ja suhteliselt bürokraatia­vabalt kätte saadava raha puhul ei ole tegemist kingituse, vaid reaalse laenukohustusega, mis tuleb kokkulepitud ajal tagasi maksta. Pärast esimest «kergelt saadud raha» saatnud vaimustust ja mõtlematutest lõhkilaenamistest tulnud tagasilööke on Eesti inimesed tänaseks oma finantsasjadesse tunduvalt teadlikumalt suhtuma hakanud.



Samas on ka loogiline, et meediasse ja võlanõustajate juurde jõuavad just need kõige kurvemad näited kiirlaenu võtmistest. Üks laenamise kuldreegel on, et uut laenu ei tohiks võtta eelmise laenu katteks. Liiatigi veel kallimat laenu, nt kiirlaenu odavama intressiga eluasemelaenu makse tegemiseks vms.



Ma arvan, et selle reegli eiramine ongi kõigi hättasattunute ühine joon. Kui laenumaksega on tekkinud probleem, siis tuleks sellest kohe teavitada laenuandjat, olgu selleks siis pank või kiirlaenuandja. Probleemi varjamine ja edasilükkamine uue laenuga vaid süvendab auku rahaasjades ja on kokkuvõttes kindlasti kulukam kui murest avameelselt rääkimine ja selle kohe lahendama asumine. See ongi põhjus, miks kiirlaen on sageli üks osa hättasattunu kurvast loost. Meedia ja avalikkuse tähelepanu mõttes aga ajaliselt kõige hilisem ja seega ka silmatorkavam osa.



Teine aspekt, miks kiirlaenudest pahatihti räägitakse kui liigkasuvõtjalikust ärist, on tasumata laenudega seotud nõuete menetlemine. Mõned firmad, kes kiirlaenusid väljastasid/väljastavad, kasutavad väga intensiivset sissenõudepoliitikat ja maksmata nõue kasvab kiiresti mitmekordseks. Sellise lähenemise teoreetiline mõte peaks olema distsiplineerida keskmisest halvema maksekäitumisega klienti laen õigel ajal tagasi maksma, kuid põhimõtte tagaajamisega on selgelt liiale mindud.



Kontrastina on teiste poliitika kliendisõbralikum ja pigem pangandussektorist inspireeritud. Võlg küll jääb võõra omaks, kuid nõuded kasvavad mõistliku tempoga ja mitte kunagi ei ületa lõplik nõue rohkem kui kaks korda põhinõuet, mis koosneb siis laenusummast, intressist ja lepingutasust. Paraku ei saa seda praegu öelda terve kiirlaenu sektori kohta – on juhuseid, kus küsitakse nii palju kui vähegi võimalik, lootuses, et keegi ikka maksab. Mis siis, et ka rahvusvaheliselt väljakujunenud kohtupraktika kaitseb klienti – kohus ei mõista sellises olukorras tavapäraselt välja põhinõudest üle kahe korra suuremat summat.



Võime tõesti rahul olla viimase aasta arengutega, et kiirlaenu ei väljastata enam igaühele, füüsiline isikutuvastamine on vähendanud pettuste hulka ja turg on üleüldse saanud küpsemaks. Samuti on paranenud klientide informeeritus ja teavitamine. Seda nii riigi, ajakirjanduse kui ka kiirlaenufirmade ühise töö tulemusena. Loomulikult ei saa nüüd puhkama jääda, vaid teavitus- ja arendustöö peab jätkuma, et kunagi jõuaks kiirlaenuturg ka Eestis vana Euroopa tasemele.



Keerulisemad ajad ja rahapakkumise vähenemine on sektoris olnud heaks «metsa sanitariks». Oma aktiivsust on oluliselt vähendanud või suisa uksed sulgenud mitmed turusolkijad, kes korjasid tuntust vastutustundetu laenamise (laenamine sissetulekuta inimestele, õpilastele, öine laenamine jne) ja jõhkra võlamenetluspoliitikaga (kümnekordseks kasvavad nõuded, nõude menetlemise võrdlemisi agressiivne toon, soovimatus raskes olukorras inimestele vastu tulla).



Ühe kiirlaenufirma mainet on raske parandada, selleks peab terve sektor kaasa tulema – rakendama vastutustundliku laenamise põhimõtteid ja kasutama võlamenetluses rahvusvahelisi standardeid, eriti mis puudutab nõude kasvamist ja tooni, millega võlglastega suheldakse. Kui need kaks aspekti saaksid iseenesestmõistetavaks, paraneks ka kiirlaenude maine ning oleks vähem muresid nii laenu andjatel kui selle võtjatel.

Tagasi üles