Siim Kallas: alati peab unistama millestki suurest

Siim Kallas

FOTO: Peeter Langovits

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas kummutab Lissaboni leppega seotud müüte, räägib eurost ja eelseisvast ametiajast. Eesti volinikku küsitles E24 ajakirjanik Andrus Karnau.

Iirlased kiitsid Lissaboni leppe heaks, ees seisab selle kinnitamine veel Tšehhis. Miks tšehhid nii tõsiselt leppele vastu sõdivad?


Seda peate nende käest küsima, mina ei oska seda öelda. Ma arvan, et see on mingi müüt, millele nad vastu on. Tegelikult ei peaks meiesugustel Ida-Euroopa riikidel väga palju selle leppe vastu olema. Lissaboni lepe jätab mulje, et tegu on kolossaalse muutusega, aga samas selle tähtsus pole nii suur.



Viimane kolossaalne muutus Euroopa Liidus oli ühisraha kasutuselevõtt, Schengeni viisaruumi ja euroliidu laienemine. Need on olnud tõesti suured asjad, aga Lissaboni lepe ei muuda Euroopa elu nii palju, et see oleks olnud väärt tohutuid poliitilisi läbirääkimisi. Lissaboni leppest sai sümbol, sest valitsemisreformita euroliit edasi ei saa.



Lepe sümboliseerib ka euroliidu kasvu võrreldes rahvusriikidega, mis häälestas teatud poliitilised jõud tugevalt leppe vastu. Aga mu meelest Lissaboni lepe pole suur Euroopa Liidu valitsemisreform ega ole ka kriitiliseks ohuks ühelegi rahvusriigile.



Ma loodan, et leppe heakskiitmine õnnestub ning siis saab keskenduda tähtsamatele küsimustele, nagu siseturg, kaubandus, konkurentsivõime, demo­graafiline kriis ja sisseränne.



Eestist vaadates on kõige olulisem, et euroliit saab välisministri.


See on kõige nähtavam uuendus, muid muudatusi on ka, näiteks hääletusmehhanismide muutmine. Välisministri koha loomine annab võimaluse ühise välispoliitika kujundamiseks, aga see võimalus peab ka teoks saama.



Positiivne stsenaarium on selline, et välisteenistuse etteotsa saab tugev suure rahvusvahelise autoriteediga poliitik, kes on ametikoha järgi Euroopa Komisjoni asepresident. See tähendab, et ta on ka hierarhiliselt asepresident. Mina olen asepresident staatuse järgi, aga ma ei käsuta ühtegi teist komisjoni liiget.



Välisteenistuse juht aga põhimõtteliselt on ülemuslik teiste välisteemadega tegelevate komisjoni liikmete suhtes, talle hakkavad alluma teenistused, kus töötab umbes 5000 inimest. See on suhteliselt võimas koht komisjonis.



Ta on ametikoha järgi ka välisministrite nõukogu juhataja. See on koht, kus kõik sõltub isiksusest. Kui sinna tuleb tugev isiksus, siis koosoleku juhatajal on alati väga suured võimalused kujundada ühine seisukoht. Vajadusel saab ta ka oma tahte maksma panna.



Kui ühised välispoliitilised seisukohad kujunevad korralikult, siis ei leidu ühtegi välisministrit, kellel oleks mugav end sellele vastandada. Sellisel juhul saab Euroopa inimese, kellega rääkida euroliidu välispoliitikast. Kui välisteenistus tuleb tugev, siis hakkavad ka asjatundlikud diplomaadid eelistama rahvusriigi teenistusele euroliidu välisteenistust, sest see on mitu korda võimsam ühegi riigi välisteenistusest. Kuna tulevikus saab sellesse teenistusse inimesi saata iga liikmesriik, siis see on ka väikesele riigile lisavõimalus osaleda suures välispoliitikas.



Negatiivse stsenaariumi korral, nagu paljudel juhtudel euroliidus on, sätivad liikmesriigid mugavalt kõik reeglid selliselt, et välisteenistus ei saa ühtegi otsust langetada.



Eestist vaadates on kõige suurem hirm seotud sellega, et otsused ei pea enam olema konsensuslikud.


Välispoliitikas lepingute heakskiitmine on igal juhul konsensuslik. Ma arvan, et euroliidus kasutatakse kvalifitseeritud enamust hääletamisel nii vähe kui võimalik, sest üritatakse teha nii palju kompromisse seisukohtade vahel kui võimalik.



Mullu helistasin ennelõunal ühele põllumajandusministeeriumi ametnikule, kes oli pärast terve öö kestnud läbirääkimisi just hotelli jõudnud. On see tüüpiline euroliidu kompromissi otsimise näide?


Öiseid läbirääkimisi väga tihti ette ei tule, aga samas on see ka küllalt tüüpiline. Pole lihtne ülesanne leida ühine seisukoht 27 osapoole vahele, kel on kohutavalt erinev taust ja hoiakud.



Kas Lissaboni leping, millest ju nii palju räägitud, teeb väikesele riigile enda kuuldavaks tegemise lihtsamaks?


Väikesel riigil on piisavalt võimalusi oma tahet läbi viia. Küsimus on pigem selles, et kas te sõnastaksite mulle, mis on niisuguse riigi nagu Eesti tahe euroliidus. Milles seisnevad Eesti huvid? Iirimaal räägiti enne referendumit samamoodi, et meie tahe… Aga mis see tahe siis lõppude lõpuks on?



Näiteks, mõned Eesti publitsistid kirjutavad, et euroliidu põllumajanduspoliitika on tagurlik, aga samas Eestis põllumehed ja valijad mõtlevad hoopis vastupidi. Sama pilt on ka igal pool mujal. Minu meelest on euroliidu hoiak selline, et asjalikesse ettepanekutesse ja vastuväidetesse suhtutakse tõsiselt, ükskõik, kas need tulevad suure või väikese riigi poolt. Kui väga palju on väiklast nääklemist, siis võidakse kasutada ülerullimist. Aga väiklast nääklemist ei tule ainult väikeste riikide poolt.



Nelja aasta jooksul on Eesti kahes asjas euroliidult vastu näppe saanud. Üks on suhkrutrahv ja teine kasvuhoonegaaside kvoodid. Suhkrutrahv läks meile maksma 800 miljonit krooni ja kvootide vähendamine vähemalt paar miljardit krooni.


Keegi ei taha trahvi maksta. Aga tekib küsimus, et millist süsteemi Eesti tahab.



Suhkrutrahvi puhul tehti kindlaks, et Eestis pandi toime trikke, mis ei olnud kooskõlas ausa konkurentsi reeglitega. Kas Eesti huvi on turg, kus toimivad ausa konkurentsi reeglid, või on Eesti huvi iga hinna eest leida taskule kõige kohasemaid lahendusi?



Ärimaailmas on täpselt samamoodi. Kas tahate korralikku raamatupidamist ja auditeerimist? Kas tahate, et lepinguid saaks kaevata vahekohtusse või teil jääks vaba võimalus seda lepingut igal juhul rikkuda? Euroopas on aastatuhandeid nii olnud, et kui teete lepingu, siis tuleb seda täita. Siseturureeglid on tegelikult riikidevahelised lepingud.



Euroopas minu meelest polegi suurriike, siin on kõik väikesed riigid, seega on tähtis ­ausa konkurentsi reeglite järgimine.



Kvootidega on sama lugu. Vesi ju tõuseb. Läänemerele saab tammi ette ehitada, aga tervet Suurbritanniat tammiga ei ümbritse. Eesmärgiks on, et kasvuhoonegaaside heide atmosfääri väheneks. Kuigi Eestis on kõrgeid poliitikuid, kes panevad selle kahtluse alla, nagu ka välismaal, aga rahvusvaheline kogukond on veendumusel, et süsihappegaasi piiramine on tänuväärne asi ja selle teostamiseks on paika pandud teatud mehhanismid.



On loomulik, et Eesti riik üritab selles mehhanismis leida endale võimalikult kasuliku lahenduse. Oma seisukohti tuleb kaitsta, aga lõppude lõpuks on mingid üldised seisukohad, millele tuleb alluda. Kui ma oleks Eestis vastaval positsioonil, siis ma ka võitleksin selle eest, et saada võimalikult soodsalt kvoote.



Võitlus süsihappegaasiga on mu meelest ainult suur äri. Suur osa elektritootmisest tuleb uuesti üles ehitada, koos sellega saavad uued tegijad võimaluse tootmine ümber jagada.


Eelmise sajandi 70ndail ehitatud majad on praeguseks kõlbmatud edasiseks kasutamiseks. Need tuleb renoveerida või ehitada uued hoopis teistsuguseil põhimõtteil. Ehitusmaterjalid on muutunud, uus tehnoloogia kasutusel, veekasutus hoopis teine jne. Energiasäästmine on niivõrd suur äri, et ka majanduskriisi ajal ei tunne nn rohelised majandusharud puudust investeeringuist või tellimustest.



Struktuurimuutused on alati suur äri olnud. Võtame näiteks 1956. aasta, kui oli ­Suessi kriis. Prantslased tegid siis järelduse, et õli hakkab olema poliitilise väljapressimise vahend. Samal aastal hakkas Prantsusmaa arendama tuumaenergeetikat, et tagada energiasõltumatus. Praegu tuleb umbes 80 protsenti elektrist tuumajaamadest ja see on hiigeläri.



Mis teist endast saab, Tallinnas spekuleeritakse, et Eesti jääb tulevikus volinikukohata?


Ma ei kujuta ette, kust see jutt saab tulla. Praegu kehtiv Nizza leping ütleb, et alates 2009. aastast peab volinike arv olema väiksem kui liikmesriikide arv. Aga see otsus tuleb langetada ühehäälselt ja seda muuta saab ainult ratifitseerimisega. Kuidas te kujutate ette, et ühe riigi peaminister tuleb koju ja ütleb, et andsin oma nõusoleku, et meie riigil ei ole enam volinikukohta. Lissaboni leppe järgi on üks komisjoni liige iga riigi kohta. Praegu sellist varianti ei ole, et Eesti võiks volinikukohast ilma jääda.



Kui Iirimaa oleks «ei» öelnud, siis oleks sündinud suur segadus. Berlusconi ütles välja, et kui Iirimaa ütleb «ei», siis on aeg teha nn tuumik-Euroopa. Viha oleks sellisel juhul kontsentreerunud Iirimaa ja Tšehhi ning ka teiste väikeste riikide vastu.



Kuluaarides liigub ju arvamus, et väikesed uued riigid on Euroopale ainult õnnetuseks. Et aitab sellest ja teeme mingisuguse teistmoodi mudeli ja las nad tuksuvad kusagil euroliidu äärealadel. Selline arvamus on olemas, aga Iirimaa jah-sõna lahutas väikeste uute tulijate vastast pahameelt.



Missugust volinikuportfelli te tahaksite?


See on suuresti komisjoni presidendi otsustada. Presidendil on kogemus 2004. aastast, mil kaks tema kandidaati europarlamendis tagasi lükati, ja ta võtab ülesannet tõsiselt. Barrosol on teatud põhimõtted komisjoni koostamiseks. Esiteks ta ei taha komisjoniliikmeid, kes hakkavad saama korraldusi oma valitsustelt. President sätib nii, et voliniku kodumaal poleks selles valdkonnas erihuve. See on keeruline pasjanss. Riikide huvid on nii vastandlikud, kuid presidendil on vabad käed portfellide jagamiseks. Nii Eesti peaminister kui ka ma ise oleme oma kaalutlused Barrosole esitanud.



Üks võimalus on jätkata samal kohal. Kui Brüsselis kuuldi, et Eestis on käibel argument, et minu portfell pole tähtis, siis haarati peast ja küsiti, kas Eestis üldse ei taibata, kuidas asjad käivad. Tõsi ta on, et minu senine amet on frustreeriv, sest on nähtav ainult siis, kui midagi läheb viltu. Minu praeguse portfelli juures on palju igapäevast nähtamatut tööd.



Ma olen seda avalikult öelnud, et olen ökonomist ja olen huvitatud valdkonnast, kus minu ökonomisti vereringe leiab piisavalt adrenaliini, ja selleks on õige mitu varianti.



Kuidas volinikukohtade jagamine käib? Riikidel on huvid, otsused teeb Barroso, see tähendab siis pikki läbirääkimisi ja kokkulepete sõlmimist?


Kõige tähtsam on, et volinikud peavad parlamendis läbi minema. Ja see ei saa seekord olema lihtne, sest parlament tahab näidata oma jõudu. Eelmine kord sundis parlament kahe riigi esindajad lahkuma. Nõrgemad isiksused satuvad tule alla.



Küsimus on ka poliitilistes vaadetes. Itaalia volinik Rocco Buttiglione oli väga tugev isiksus, erakordselt haritud, aga tal olid radikaalsed katoliiklikud vaated ja sellega ta ärritas antiklerikaalset ja naisõiguslaste leeri. Tema vaated ei sobinud ja europarlament hääletas ta maha. Praegu näiteks ootab siseturu volinikku ees tugev vastasseis, sest siseturu tugevdamine on vastuolus vasakpoolsete rühmade vaadetega.



Volinike seltskond peab lõppude lõpuks tööle ka hakkama ja seda peab president samuti meeles pidama.



Paljud inimesed usuvad, et koos nõusolekuga teid teiseks ametiajaks Brüsselisse jätta leppisid IRL ja Reformierakond midagi kokku ka eelseisvateks presidendivalimisteks.


See on müüt. Mingit kokkulepet seoses presidendivalimistega ei ole. Mis kokkulepe see saabki olla? Minu teada võiks Reformierakonna meelest Toomas Hendrik Ilves teise tähtaja veel olla. Ma arvan, et presidendi üle arutlemine algab pärast 2011. aasta parlamendivalimisi. Eks siis paistab, mis on Eestile tähtis.



Aga põhimõtteliselt olete valmis 2011. aastal kutse vastu võtma?


Ei maksa spekuleerida. Ma arvan, et 2011 on ikka Ilvese aeg.



Eestis arvatakse, et kui Maastrichti kriteeriumid kriipsu pealt täidame, siis on maailma ühe elitaarsema klubi uksed meile valla. Kas see on nii?


Komisjonis on raudselt selline seisukoht, et kui kriteeriumid täidetakse jätkusuutlikult, siis on see uks valla. Aga maailm on keeruline. Paljuski on euro rahapoliitiline mudel rajatud Saksa marga põhimõtetele. Järelikult on sakslastel selle koha peal väga kõva sõna öelda. Ma tegeleks ka poliitiliselt soodsa õhkkonna kindlustamisega nii Saksa valitsuses ja keskpangas kui ka Euroopa Keskpangas, et seal oleks tagatud poliitiline heasoovlikkus. Sakslased on mures ega taha mingil juhul, et euro nõrgaks jääks.



Kui lihtsustada, siis põhiküsimus on, et ega me euro jaoks liiga vaesed ei ole?


See ei puutu asjasse. Võtmeküsimus on veendumus, et kriteeriume täidetakse jätkusuutlikult, et majanduse mudel ja maksebilanss tagavad rahaühiku stabiilsuse.



Rahandusministeerium usub, et kui tänavu ületame eelarvedefitsiidi tingimusi paari protsendikümnendikuga, siis pannakse ehk silm kinni.


Mina ei usu seda. Leedul oli väga vähe vahet inflatsiooni tingimusega. Iga hinna eest ei pea kedagi euro-tsooni võtma, samas on selge, et euro-ala peab laienema.



Asja mõte on ikka see, et terves Euroopas kehtib üks rahaühik ja siis on see ikka väga kõva sõna. Praegu on euro-­alast väljas Taani, Rootsi ja Suurbritannia, mis me veel uutest liikmesriikidest räägime. Mina ei usu seda, et meile tehakse tingimuste osas järeleandmisi.



Kui te viis aastat tagasi Brüsselisse läksite, siis oli Eesti väike positiivse mainega Balti tiiger. Praegu on Eesti koos Islandi ja Lätiga Euroopa kolme kõige viletsama riigi hulgas.


See ei vasta tõele. Eesti ei ole võrreldav Läti või Islandiga. Nii võib arvata inimene, kes küsib, et kas teil Riias tänavu lund oli. Praegu on maailmas probleemiks, et stiimulpakettide tõttu on riikidel tekkinud tohutu riigivõlg. Eestil aga on nii väike riigivõlg, et see ei mahu graafikussegi. Eesti on juba praegu kolme-nelja riigi hulgas, kes suudavad pidada eelarve kolmeprotsendise defitsiidiga, kõik teised on selle piiri ületanud.



Tühja sellest kriteeriumist, aga mõelge sellele, et kui riigivõlg kasvab suuremaks riigi SKTst, siis ainuüksi selle võla intressideks tuleb maksta hiigelsummasid ja seda võlga maksavad veel meie lapsed ja lapselapsed. Eesti riigivõlg ulatub lähiajal kriisi tõttu varsti kümne protsendini SKTst. See pole suur koormus. Me pole pidanud panema ühtegi senti pankadesse.



Kui majanduskasv jälle plussi pöörab, siis Eestil on eeldused, et tulu ei lähe vanade võlgade katteks, vaid läheb uuteks algatusteks. Selles mõttes on Eesti pilt makromajanduslikes tabelites ikka väga hea.



Kas see on üldse põhimõtteliselt võimalik, et Eesti-suurusest riigist pärit poliitik võiks saada Euroopa Komisjoni presidendiks või välisministriks?


Kõik on võimalik, väga palju sõltub konkreetsest inimesest, aga ka jõudude vahekorrast. Euroopa jälgib tasakaalu, kõiki tähtsaid kohti ei täideta suurte riikide esindajatega, Lõuna- või Põhja-Euroopa esindajatega, vanade ega uute riikide esindajatega. See on kohutavalt planeerimatu ja sõltub asjaolude kombinatsioonist.



Seda planeerida ei saa, aga samas oleks hea, kui riigil sellise potentsiaaliga inimesi on. Võimalus on alati olemas, kuigi see on väiksem kui suurtel riikidel. Väga palju sõltub persoonist ja tema autoriteedist vastaval alal.



Nii et mõni noor inimene, kes praegu kohalike valimiste kampaania lendlehti kleebib, võib unistada suurest karjäärist Euroopas?


Alati peab unistama millestki suurest, aga peab kõva isiksus olema ja hirmsalt tööd tegema. Olema kodus Euroopa asjades, omama rahvusvahelist autoriteeti ja suurt kogemust ning teadmisi mingil alal.

Tagasi üles