Kuigi riik ei ole veel otsustanud, kas Eesti Posti võiks müüa või näiteks mõne suurkonkurendiga liita, on firma vastu väidetavalt huvi tundnud juba neli-viis välismaist konkurenti.
Eesti Postil on juba neli-viis kosilast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõtet, et Eesti Post peab endale kas uue omaniku saama või mõne suurettevõttega ühisfirma looma, on juba mõnda aega väljendanud nii majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kui ka firma reformierakondlasest nõukogu esimees Meelis Atonen.
Selliste avalduste taga on tõsiasi, et uuest aastast avaneb Eestis postiturg ning seni paljuski monopoli staatust nautinud riigifirma võib oma väiksuse tõttu jääda alla siia tulevatele rahvusvahelistele suurfirmadele.
Sestap peaks firma endale leidma tugeva logistikafirmast partneri, kelle abil saaks arendada ja senisest efektiivsemaks muuta kõiki tegevusalasid.
Atoneni sõnul ei ole Eesti Postil veel otseselt kosjas keegi käinud, kuid huvilisi tiirleb firma ümber küll. Tema sõnul on huvilisi käinud eelkõige Skandinaaviast.
Kolm tõsist võimalust
«Konkreetseks ei saa minna enne, kui majandusministeerium on oma analüüsi teinud ning valitsus otsuse langetanud,» rääkis Atonen. «Oluline pole ju mitte see, kellele firma kuulub, vaid et ülesanded oleks täidetud.»
Eesti Posti vastse juhatuse esimehe Ahti Kallaste sõnul on üsna reaalne, et pärast postituru avamist tulevad siia Euroopa sama valdkonna suurfirmad, kellele ei ole mingiks probleemiks paar aastat hindu madalal hoida ja Eesti Post sellega suurtesse raskustesse viia.
Just selle olukorra vältimiseks olekski vaja firmaga midagi ette võtta, et tugevdada selle positsiooni ja laiendada haaret. Võimalusi on firmal põhimõtteliselt kolm minna osaliselt börsile ja sealt investeeringuteks vajalikku raha leida, uus omanik, või siis strateegiline partner, kellega näiteks liituda.
Kallaste kinnitusel tuleb valik langetada omanikul ehk siis riigil, kuid tema ise pooldaks kas ühte kahest viimasest variandist või siis nende sümbioosi. «Praegu on meil kolm põhilist tegevusala kirjad, postipakid ja nendega seonduv kontorivõrgustik, logistikateenused ning infologistika,» rääkis ta.
Logistikaäris edukaks olemiseks on olulised mahud, mille pealt kasumit teenida; Eesti Post üksi ei suudaks neid Kallaste hinnangul väga palju kasvatada. Kirjade, postipakkide ja postkontorite võrgus tuleks seniseid tegevusi aga märkimisväärselt efektiivsemaks muuta ning see vajab suuri investeeringuid.
Nüüdseks on firma postkontorite võrgustiku kokkutõmbamisega juba alustanud ning seetõttu asutud ka inimesi koondama. Osa postkontoreid asendatakse kirjakandjatega, kes viivad seni kindlast kohast saadud teenused inimestele koju kätte.
Samuti tahab firma suurendada frantsiisikontorite arvu, kus postkontori pidamise võtab enda õlgadele näiteks mõni pood.
Just senisest suurema kokkuhoiu saavutamine on ka vähem kui aasta ametis olnud firma juhatuse üheks peamiseks ülesandeks.
Selgus tuleb sügisel
Eesti Posti peamiste kosilastena on räägitud Soome postifirmast Itella, aga ka Rootsi ja Taani postifirmast. Võimaliku ostja või partnerina on mõeldud ka Euroopa suurte logistikafirmade peale, kellest paljud on tegelikult mõne riikliku postifirma tütred või osad.
Selgus Eesti Posti tuleviku kohta peaks tulema hiljemalt sügise hakul, ning kui riik otsustab ettevõtte müüki panna, kuulutatakse vastav konkurss välja veel sel aastal..