Kristjan Lepik: mis toimub pensionifondides?

Kristjan Lepik.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

TI EfTENi varahalduse juht Kristjan Lepik uuris pensionifondide portfelle ja kirjutab, et tavaline investor ei peaks rohkem muret tundma kui 2007. aastal, kui kõik oli alles roosa ja rõõmus.

Aastal 2007 tuli inimestele palju selgitada, et ei ole realistlik oodata, et pensionifondide tootlus jätkuks samas tempos. Fondide hea tulemus oli tingitud globaalsest buumist ning hindade tõusust pea igas varaklassis.

Aastal 2009 tuleb inimestele selgitada, et pensionifondide tootlus sõltub taas globaalsetest trendidest ja suurim kriis pärast II maailmasõda on tugevalt mõjutanud pensionifonde kogu maailmas.

Sellel aastal on Eesti pensionifondidele palju tähelepanu pööratud, ent rõõmustavat on leitud vähe. Kaks peamist uudist on olnud riigi sissemaksete peatamine II samba fondidesse ning sügisel päevakorda kerkinud probleemid Swedbanki Private Debti fondiga. Mõlemad uudised on vähendanud inimeste usaldust pensionisammaste vastu. Paljud inimesed on minu käest viimasel ajal murelikult pensionisammaste kohta küsinud ning selles artiklis otsime vastust paljudes peades tekkinud küsimusele: «Mis toimub?»

Esiteks on oluline mõista, et pensionifondidega toimuv pole mingi Eesti eripära. Samad probleemid on kogu maailmas. See on üleilmse kriisi tagajärg – kui 2008. aastal odavnesid nii aktsiad, võlakirjad, toorained kui ka kinnisvara, siis oli väga keeruline pensionifondidel positiivset tootlust näidata. Pensionifondide jaoks on peamine tegur globaalsete turgude liikumine ning alles seejärel see, kui targalt fondijuht nende turgude vahel raha suudab suunata.

Ka see teine tegur on ühesuguse jaotusega üle maailma – nii USAs, Jaapanis, Saksamaal kui ka Eestis on pensionifonde, kes on võtnud liiga suuri riske ning seetõttu kriisi käigus kandnud suuremaid kaotusi. Seda võib nimetada halvaks investeerimiseks. Ja on fonde, kes on kriisile vaatamata suutnud investorite vara kaitsta ning selgelt hästi investeerinud. Viga, mida tehakse, on see, et lüüakse kõiki pensionifonde ühe kirvega – see üldistus ei ole kindlasti korrektne.

Üks maailma legendaarseid investoreid Warren Buffett on öelnud:  «Alles siis, kui mõõn tuleb, saad aru, kes ujusid alasti.» Selles mõttes on kriis tänuväärne, et näitab ka mündi teist külge – kui hästi suudavad fondihaldurid raskemates oludes hakkama saada.  Kuigi ma pole seotud ühegi pensionifondiga ja võin siin sõltumatult arvamust avaldada, ei pea ma siiski sobivaks kedagi nimeliselt esile tuua, fondi valikut ei saa keegi teine investori eest ära teha.

Küll on aga võimalik kõigil veebilehel www.pensionikeskus.ee mõõta ajaloolist tootlust ja seda, kui hästi üks või teine fond kriisi käigus tootlust on suutnud näidata. Globaalsega võrreldes on Eesti pensionifondide tootlus viimase viie aasta jooksul olnud üsna Harju keskmine – on väga häid tulemusi näidanud fonde ja on ka selgeid ebaõnnestumisi.

Muretsema paneb see, et suurema mahuga fondide tootlus on olnud viletsam – seega on enamiku eestlaste rahaga ümber käidud viletsamini, kui on fondide keskmine tulemus.

Oleme detailselt kaevanud II samba pensionifondide portfellides ja see ei ole üldse mitte lihtne töö. Ma ütleks, et tavainimesel on sellest pea võimatu välja lugeda, milline on siis ikkagi fondi investeerimisstrateegia ja kuhu täpselt raha investeeritud on. Mulle tundub, et fondivalitsejad on liiga palju pööranud tähelepanu müügi korraldamisele ning liiga vähe on räägitud fondide investeerimisloogikast. Kuigi see peaks olema just peamine kriteerium pensionifondi valimisel. Investeerimisloogika on see, mis määrab fondi edukuse.

Ma loodan, et globaalne kriis selle vea parandab – tähelepanu suunatakse rohkem vormilt sisule. Kriis ei ole küll midagi meeldivat, kuid tekib alati (majanduse) eelneva kreenimineku tõttu buumide käigus. Seega võib kriisi nimetada ka majanduse ravimiseks. Ning pärast head ravi võib tervis olla parem kui varem.

Pensionifondidega on samamoodi. Ma arvan, et Eesti pensionisüsteem tervikuna on tugev ja hea struktuuriga, midagi väga olulist meil muuta vaja pole. Küll on aga kriis toonud välja mitmeid puudusi, mida me peaksime nüüd parandama. Olgu näiteks kas või probleemiks muutunud huvide konfliktid või see, et finantsasutustes on pensionifondide agressiivse müügiga tegelenud ka inimesed, kel pole isegi baasteadmisi investeerimisest. Pensionifondi ei tohiks müüa nagu pesumasinat.

Kuid need pole siiski ületamatud puudused ning ma arvan, et kriisi tulemusena saab mõnigi neist parandatud. Seega on mul fondide portfelle vaadates võimalik öelda, et investor ei peaks rohkem muret tundma kui 2007. aastal, kui kõik oli roosa ja rõõmus. Tavainimesel on kindlasti keerulisem selle tõdemuseni jõuda, uudised on negatiivsemad ja fondi portfelli sisuliselt hinnata keeruline. Seega tuleb kõigil fondihalduritel tööd teha, et suurendada taas usaldust pensionifondide suhtes.

Uudisvoos on üks tugev trend see, et Eestisse tehtud investeeringute pärast on fondid saanud kõvasti negatiivset kajastust. Kuid tuleb arvestada, et 15 protsendini ulatuv SKT langus näitab erakordselt ulatuslikku kriisi, mida lääneriikides näeb vaid sõdade ajal.

Selles kontekstis on selge, et paljude investeeringutega tekivad probleemid. Kuid näpuga näidates saeme oksa, millel ise istume – kasvanud on risk, et pensionifondid ei taha enam Eestisse investeerida. Eesti ettevõtete kohta on avalikkusel infot rohkem ning ebaõnnestunud investeeringu puhul ka turmtuli suurem. Seega, kui ratsionaal­selt kaaluda, on fondil otstarbekam investeerida mõne Poola sokitootja aktsiatesse, kus ka probleemide korral ei teki kuigi suurt avalikku huvi. Ärme siis tembelda kogu Eesti investeerimiskeskkonda rämpsvõlakirjade turuks.

Kokkuvõtteks: kriis on paljudes valdkondades vajalik, kuna juhib tähelepanu kitsaskohtadele.  Üks probleem on fondide investeeringud, kuid ka pensionifondide investorid on võib-olla olnud fondi valikul liiga kergekäelised. See on ikkagi päris suur otsus inimese elus ja seega peaks kulutama ka aega analüüsile. 

Oluline on märkida, et ka pensionifondide puhul saab investor hääletada oma rahaga – kui senise fondi tegevus ei meeldi, saab valida uue. Üks võimalus on müüa fondi osakud ja suunata raha uude fondi, kuid kulud on väiksemad, kui endise fondi osakud alles jätta ning suunata edasised maksed uude fondi. Mina kavatsen oma makseid II samba fondi uuest aastat jätkata, kuid praegu on valiku aeg ja edasised maksed otsustasin suunata teise fondi.

Tagasi üles