Malmstein: pensionifondide suurim probleem on huvide konfliktid

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein ütles intervjuus e24-le, et meie pensionisüsteem võiks olla odavam, fonde peaks saama tigedamini vahetada ning fondijuhid peaksid mõtlema ennekõike osakuomanike huvidele.

Lubasite uurida Swedbanki Private Debt Fundi allahindlust. Kas Swedbank on reegleid rikkunud?

Oleme esitanud Swedbankile mitu päringut, osale neist on vastatud, osale vastamise tähtaeg pole veel käes. Kuna menetlus pole lõppenud, siis ei saa vastust öelda. Meie menetlus selles osas, mis puudutab PDFi allahindlust, võtab aega, pangalt ei saa tunni ajaga vastust nõuda ja ka meie peame vastuseid analüüsima. Protsess võtab aega mõned nädalad, praegu pole ma valmis ütlema, mis seisukohale asume, aga menetlust viime läbi täie tõsidusega.

Private Debti juhtum on analoogne mulluse SEB Likviidsusfondiga. Mõlemal juhul saab fondi reeglite järgi osakuid alla hinnata ja kõik taandub heade tavade täitmisele ehk siis sellele, et fondi investoreile on jäetud mulje, et nende rahaga ei saa fondis midagi juhtuda?

Allahindamine kui nähtus ei ole finantsinspektsiooni jaoks probleem, sest kui turud langevad ja hinnad langevad, siis fondiosaku puhasväärtuse vähenemine on investorile kurb tõsiasi. Küsimus on selles, kas allahindlusi on tehtud korrektselt ja järjepidevalt. Kuna tegu on mittelikviidsete väärtpaberitega, siis on küsimus selles, kuidas allahindlusi on tehtud mitte n-ö eelmisel esmaspäeval, vaid pikema aja jooksul. Private Debti allahindluses pole midagi erakorralist, aga nagu toonitasin, siis protsessi tuleb vaadata laiemalt.

Mis on praegu teise samba pensionifondide suurimad probleemid?

Probleemiks on jätkuvalt fonditasud, pensionisüsteem on kallis. Eesti süsteemis on ruumi tasude alandamiseks. Oluline on, et omanike õigused suureneksid ja fonde saaks tihedamini kui kord aastas vahetada. Väga oluline on ka üldise inimeste kindlustunde suurendamine, et konservatiivsete fondide investeerimispiirangud muutuksid riskipõhiseks. Ka võlakiri võib oma väärtust kaotada, aga konservatiivsete fondide kaotused peaksid olema võimalikult väikesed. Konservatiivsete fondide investeerimisreeglid võiksid olla sarnasemad krooni kattevara või riigi stabiliseerimisreservi investeerimispiirangutega, kus lisatulu saadakse vähe, aga sissepandud raha on tagatud. Praegu kehtivad investeerimispiirangud on seatud instrumendi - võlakirja ja aktsiate põhiselt. Nii Saksa riigi kui ka Eesti ettevõtte võlakirjad on ühtviisi võlakirjad. Selge see, et Eesti ettevõtted on Saksa riigist suurema riskiga. Praegu tuleb aga tunnistada, et fondijuhid pole mõnes kaasuses küll kõige mõistlikumalt käitunud, kuid nad pole ka otseselt seadust rikkunud. Mistõttu taoliste riskide võtmist peaks piirama.

Kindlasti on probleemiks huvide konfliktid, millest huvide konfliktid pensionifondidesse investeerimisel on vaid üks osa. Huvide konfliktid on finantsinspektsiooni jaoks olnud viimase aasta jooksul üks peamisi järelevalveteemasid. Töövõite väga palju ei ole, kuigi esimene suurem kaasus on koos. Ülimalt mahukas töö. Üritame tagantjärele tõestada tehingute puhul pangasiseste «hiina müüride» toimimist. Milline oli panga roll laenuandjana, emissiooni korraldajana ja tagatisagendina. Kes mida tegi, kes kellega rääkis, kas arvestati oma rolliga.

Seni on rääkinud ühe või teise panga fondide raha suunamisest võlakirja või aktsiaemissiooni õnnestumiseks vaid ajakirjanikud ja üksikud väikeinvestorid. See on üllatav, et järelevalve asjale küüned on taha saanud!

Me ei saa öelda, et oleme, aga menetlus on meie jaoks lõppenud. Meil on tõendamiskohustus, pelgalt arvamus ei loe, seda tuleb tõestada ümberlükkamatute faktidega.
Raporteerida saame siis, kui töö on tehtud, midagi lähemalt me hetkel öelda ei saa.

Teoreetiliselt kui fondivalitseja on ostupoolel hoolas ja analüüsib väärtpaberiemitendi majandusseisu põhjalikult ja võtab teadliku riski ning dokumenteerib seda korralikult, siis ei tohiks probleeme olla, kui fond ostab emapanga emiteeritud võlakirju või fondiosakuid.

Te ütlete, et fondijuhid pole kõige mõistlikumalt käitunud. Kas mõni pensionifond on teisest parem, pangad ise vähemalt püüavad seda sajameetriste reklaamide abil tõestada?

Finantssektor tervikuna kogu maailmas on võtnud väga palju riske, see pole ainult Eesti fenomen. Sub-prime laenude baasil kokku pandud võlakirjade tegelik väärtus ja seos selle vara väärtusega, mille ostmiseks esialgu laenu anti, muutus kaduvväikeseks. Ka mujal maailmas ei vaadanud pensionifondid sisulisi riske ja usaldasid võlakirjade müüjaid. Eesti n-ö mikrokosmoses mitte kõige mõistlikumad hinnad ja riskide vale hindamine on kõige selgemalt välja tulnud kohalike ettevõtete nn rämpsvõlakirjades ehk reitinguta võlakirjades. Eesti fondihaldurid ei ole halvemad kui näiteks Läti või Soome fondihaldurid, aga globaalsete ja kohalike riskide koosmõjul tehti ka siin oste, mis tagantjärele tarkusega hinnates ei olnud kõige mõistlikumad. Iga investeerimisotsus tehakse konkreetsel ajahetkel, kus pole veel tuleviku kohta seda infot, mis tänaseks teatavaks on saanud. Tagantjärele on lihtne kritiseerida, aga see ei tähenda, et kõik otsused nende tegemise hetkel oleksid olnud ebamõistlikud.

Nii SEB kui ka Swedbank on lubanud oma pensionifondide raha Eesti väärtpabereist välja võtta, see omakorda toob järgmise probleemi - raha voolab meie majandusest välja.

See on Eesti kui väikese majanduse probleem, mis väljendub ka meedias kajastatud kujuteldavates või tegelikes huvide konfliktides, kus raha laenamise või pensionifondi võlakirjade ostmise põhjuseks on asjaolu, et keegi on kellegi klassivend, koolivend või tuttav. Usalduskriisi tagajärjeks on see, et Eestisse investeerimine saab olema varasemast suuremate barjääride taga.