Ruta Arumäe: kas läbi udu paistab euro?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui peaks korraga õnnestuma säilitada pensionid ja saada euro, siis väärib see küll suuremat sorti aplausi, kirjutab SEB makroanalüütik Ruta Arumäe.
Eesti praegune majandusseis meenutab mõnevõrra «kaotatud kümnendit» Jaapanis – ei ela ega sure. Ikka peamiselt sellesama riigisisese tarbimise tõttu, mis järgmise aasta jooksul veel kuidagi jalule tõusta ei suuda. Optimismi tarbimiseks justkui natuke juba oleks, aga raha ikka veel mitte. Hinnad on buumiajal liiga kõrgeks läinud, mis nüüdse mitu korda väiksema sisenõudlusega kuidagi kokku ei klapi. See tähendab hindadele survet allapoole, mis aga suretab järjekindlalt sisenõudlust.
Liiga kõrged hinnad (ja sellega kaasnevalt palgad) võivad jätkuvalt olla probleemiks ka ekspordile, millel seisab samuti ees veel konkurentsivõime tõestamise küsimus, kuigi tingimusi ekspordi kasvuks hakkab juba tekkima. Niisiis, kui sisenõudluse nõrkus ja veidi kosuv ekspordipotentsiaal kokku panna, saamegi järgmiseks aastaks üsna paigal tammuva majanduse, kus töökohti juurde ei teki. Ka töötuid saab olema rohkem kui praegu. Ainult selle vahega, et praegu saab osa neist veel töötu abiraha, kuid järgmisel aastal enam mitte.
Majandusprobleemide lahendamiseks on kaks võtmeküsimust. Esiteks: kas hinnad ja palgad on juba sobivale tasemele kohandunud, et välismaailmas konkurentsivõimeline olla? Ses asjas teeb oma töö aeg ja turg. Teine küsimus võiks olla, kust tuleks juurde raha, et rattad taas kiiremini käima panna. Seda ei tõtta aga välisinvestorid kuigi meelsasti tooma, sest devalveerimisoht püsib ikkagi selleks liiga kõrge.
Euro-kursil me kahtlemata liigume, kuid kas me selle 2011 ikka saame või mitte, on raske öelda isegi majandusanalüütikutel. Mitte ainult seetõttu, et eelarveseis on selle aasta lõpuks tugevalt hägustunud, kuna keegi ei tea, kui palju kavatsetud varade müügist ka õnneks läheb või milliseks kohalike omavalitsuste rahaline seis kujuneb, vaid ka seetõttu, et euro saamise otsuses on palju lahtiseid otsi ja tõlgendusruumi jätvaid küsimusi, mis sõltub lõppude lõpuks ka Euroopa poliitilisest tahtest ning Eesti poliitikute veenmisvõimest.
Asjad, mida Eesti ära teha saab, on eelkõige viie majandusliku eurokriteeriumi täitmine, millest väikese küsimärgiga on pikaajaliste intressimäärade (mida Eestil ei ole) tõlgendamise küsimus ning väga otseselt jälgitav riigieelarve defitsiidi kriteerium, mis peab jääma alla kolme protsendi SKTst. Seda nii jooksval aastal kui ka tulevikuprognoosides. Seega peavad tulud-kulud konvergeeruma nii, et see ka jätkusuutlik oleks.
Valitsust tuleb tunnustada selle eest, et on suudetud vastu võtta suures osas jätkusuutlikkust parandavaid otsuseid, nagu riigi tegevuskulude kokkutõmbamine ning riigisektori palkade vähendamine solidaarselt erasektoriga. Tunnustada tuleb ka selle eest, et raskel ajal on vastu võetud ebapopulaarseid, kuid õigeid otsuseid ja eelarvet kärbitud. Aga populaarsusepüüetest pole ka päris vaba oldud – näiteks ülejõukäivaid sotsiaaltoetusi on püütud muutumatuna hoida. Ehk teisiti öeldes, teha kärped nii, et nõrgemat kontingenti elanikkonnast ning majandust tervikuna säästa. Et leida see kuldne kesktee defitsiidi kärpimisvajaduse ja majanduslanguse pidurdamise vahel, mis on imepeen.
Sellest imepeenest keskteest rääkides – tarbida ja stimuleerida investeerimist muu maailma kombel, et igaühele pakk raha kätte, Eestil võimalik ei ole. Seega on üritatud investeeringuid ning sotsiaaltoetusi säästa, mis ongi võimaluste piir. Lihtsustatult öeldes, kui peaks korraga õnnestuma säilitada pensionid ja saada euro, siis väärib see küll suuremat sorti aplausi. Kui seda 2009. aasta 13–14-protsendilise majanduslanguse ajal teha õnnestus ja eelarvedefitsiit veel alla kolme protsendi SKTd jäi, siis on tegemist tõelise kübaratrikiga. Iseasi, kas selline kübaratrikk ka järgmisel aastal õnnestub. Euro saamise mõttes on see üsna riskantne strateegia.
Sest mitte kõik eelarvekärped ei ole parandanud jätkusuutlikkust. Osa neist lükkab probleeme lihtsalt tulevikku – nt lubadus pensionimakseid tulevikus kompenseerida ning samamoodi tegelikult ka praegune pensionite kärpimata jätmine. Samuti ei paranda pikaajalist jätkusuutlikkust lootused erakorralistele tuludele, sealhulgas riigi varade müügile, mis 2009. aasta lõpu eelarvet suuresti parandama peavad. Kuna riigi tulude kasv saab olema aeglane, siis ei ole eelarveauk valdavas osas ajutine, vaid püsiv, ning 2010. aastal tuleb defitsiidi kärpeid jätkata. Kui riigi varade müügid 2009. aastal aitavad euro tuua, siis on ilmselt hästi läinud – pensionärid söönud ja investorid rahul. Kui aga hoolimata pingutustest ikkagi eurost veidi puudu jääb, siis on riik lihtsalt veidi vaesemaks jäänud ning endiselt osaliselt lahendamata probleemide ees.
Riigieelarve 2010. aasta tuludele tähendab järgmise aasta majandusprognoos, et maksutulud langevad ca 2,9 protsenti. See on tunduvalt väiksem maksutulude langus kui 2009. aastal ning selle võrra on riigieelarvet kergem koostada. Kuid selle võrra, mis 2009. aastal jätkusuutlikkuse mõttes korrigeerimata jäi, tuleks 2010. aastal eelarvekulusid rohkem kokku tõmmata. Kulude taset aga soovitakse praegu muutumatuna hoida. Püüeldakse sama strateegia poole kui 2009. aastal ning 2010. aastal on seda strateegiat tõesti ka mõnevõrra lihtsam läbi viia. Populaarsuse huvides on lihtsam valik jätta osa jätkusuutlikkuse parandamisest (sotsiaaltoetused) ajale pärast järgmisi parlamendivalimisi. Edasilükatud probleemid tähendavad, et Eesti eelarve jääbki pikaks ajaks puudujäägiga. Ja mis sellise eelarvepoliitika tagajärjel juhtub, võime praegu vaadata Läti näitel.
Siiani toodud ohvrid euroaltarile on olnud enamasti niisugused, mida niikuinii oleks pidanud tegema, meie endi riigirahanduse pärast. Vähemasti need meetmed, mis jätkusuutlikkust parandavad. Hea on, et riigieelarves on hakatud prioriteete seadma. Võib-olla on võetud liiga suur risk peenikese nööri peal balansseerimiseks. Aga kes peaks rahul olema, on pensionärid, kes on selles majanduskriisis suhtelised võitjad.
Nii et kokkuvõttes on praegu üsna võimatu öelda, kas euroga või eurota. Majanduse perspektiivi seisukohalt loodan ma igatahes, et võimalikult vara euroga. Loodetavasti 2011, sest kui mitte nüüd, siis ma ei kujuta väga hästi ette, millal veel. Ehk veel kuidagi 2012. aastal, kuid siis hakkab tõenäosus järjest kahanema.