Teemana peaks vee hind ja veefirma erastamise- tagasiostmise küsimused loomulikult kohalike omavalitsuste valimiste eelses debatis olulisel kohal olema. Millal siis veel?
Samas ei julgeks ma toimunut isegi korralikuks debatiks nimetada, mina küll sisulist vaidlust ei suutnud tuvastada. Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut sai eri kontekstides emotsionaalselt korrata, et omaaegne müük, vähemalt sellisel kujul, nagu ta toimus, oli viga ja sai sellega oma punktid kirja, oponendid said korrata oma usutunnistust, et erafirmad töötavad ka infrastruktuuride valdkonnas kindlasti paremini kui linnavalitsuste peetavad ja oponendid said korrata ja et miks linn ikka läbirääkimistel paremat hinda välja ei pressinud. Näitamata loomulikult, mis trikiga selle pagana lepingu puhul seda oleks saanud teha.
Ütlen usutunnistus, sest tõestust, viidet konkreetsetele uuringutele ma ei näinud ja siin peab olema konkreetne, sest eri infrastruktuuri ettevõtete puhul on olukord täiesti erinev, üldisest poliitilisest retoorikast ei piisa.
Huvitav, palju siis diskussiooni jälgija siit targemaks sai - kui mõned omaaegse müügiga seotud detailid kõrvale jätta? Debatt pidi aga ikka vist miski muu kohta käima. Äkki korraldaks teine kord taolisi debatte targemini?
Infrastruktuuride kontrollimise küsimus on kõike muud kui must-valget lähenemist võimaldav küsimus. Erastamine on selles valdkonnas võimalik, aga läbikukkumisi on rahvusvahelises praktikas pigem rohkem kui edulugusid.
Eri valdkondades erinevalt, telekomide müügiga on saavutatud valdavalt edu, raudteede müügiga kukutud valdavalt läbi - kui seda on üldse julgetud ette võtta.
Veefirma müük on selle pärast riskantne, et tegu on selgelt monopoli müügiga ja eramonopol on reeglina ohtlikum kui riigi või linna oma.
Samas on tegemist homogeense produkti ja muude valdkondadega võrreldes lihtsate operatsioonidega, poolte kohustusi peaks teatud ulatuses saama fikseerida (kontsessioonileping tunduks siin siiski mõistlikumana kui müük igaveseks ajaks).
Eelneva argumendi saab aga vajadusel ka umber pöörata, lihtsat tootmist on ka linnal endal kergem korraldada ja infrastruktuuride arendamiseks on ka rahvusvaheliselt turult paremate tingimustega raha saada kui muudeks otstarveteks.
Nii, aga mis edasi? Minu arvates oleks õige küsimusepüstitus, kas oleme olemasoleva lepinguga rahul ja tegutseme edasi selle raames või püüame situatsiooni muuta.
Muutmine tähendab kas lepingutingimuste muutmist või tagasiostmist. Mõlemat on teha raske. Monopolisti käte väänamine on tõenäoliselt juriidiliselt raske, ehkki võib-olla kuidagi ka võimalik. Väljaostmine võtab jälle suure portsu raha.
Oletame, et ostame tagasi, aga mis me siis edasi teeme? Kas hakkame firmat linnaga ise opereerima? Mis on võimalik, aga jätab linna rahakotti suure augu. Või anname mõistlikumate tingimustega kontsessioonile saades vähemalt osa raha tagasi?
Minu arvates oli mõlema osapoole nõrkus soovimatus minna diskussiooniga konkreetsemale pinnale.
Hea oleks olnud, kui Vitsut oleks püstitanud probleemi nii, et kas vana lepinguga jätkata või üritada seda kindlasti muuta, mitte pedaalinud ühemõtteliselt tagasiostmist. Ja näidanud sealjuures konkreetsemalt ära, miks on lepingus olev hinnavalem ja muud tingimused sandid.
Minul oleva info alusel, ehkki ma pole kogu seda paksu paberipatakat läbi lugenud, oleks selleks argumente üksjagu.
Tagasiostmise otstarbekus sõltub aga ju tõesti hinnast. Võimalikku hinda, mida ta oleks nõus maksma, ei hakka ükski ostja ju avalikult ette ära ütlema.
Ja oponendil on loomulikult hea öelda, et mis sa tagasiostust räägid, kui hinda ei nimeta, ja ongi sisuline arutelu tuksis.
Oponentide esinemist on üldse raske sisuliselt kommenteerida, kuna see jäi üldise poliitilise retoorika ja klišeede tasemele.
Mul on raske hinnata, kas nad tegid seda halvemini või paremini kui Eesti poliitikud keskmiselt.
Teemat nad igatahes ei vallanud, tundus, et polnud justnagu püüdnudki sisusse süveneda.