Äsja Eesti toiduainetööstuse kuninga troonilt lahkunud Oliver Kruuda võlgneb nagu nii mõnigi teine Eesti suurärimees oma praeguse edu eest tänusõnad Ühispanga endisele juhile Ain Hanschmidtile, kirjutab Andrus Karnau.
Pankur Hanschmidt päästis Kruuda naha
29. september 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamasti kasseerivad pankurid oma teenete eest tasu intressidena niikuinii sisse. Hanschmidt ei salga, et ta toetas võlakoorma all ägavat Kruudat isegi siis, kui kõik olid lootuse juba kaotanud.
«Me toetasime neid, andsime laenu,» ütles Hanschmidt neljapäeval Postimehele. «Õigesti andsime, Kalev ja piimatööstus olid õiglased tagasimaksjad.»
Tema sõnul on panganduses kaks strateegiat. Üks selline, kus minnakse julmalt raskuses ettevõttele kallale. Teine selline, kus koos pingutatakse ja lõpuks tullakse raskustest välja.
«Kui inimene on piisavalt visa, siis leiab ikka lahenduse, kui lüüakse käega, siis on teine asi,» lausus Hanschmidt. «Kruuda ja Heino Priimägi on ikka väga visad ja sitked.»
Tee tagasihoidlikust Põlva poisist üle-Eesti staarini käis Kruudal tõesti visalt. 1994. aastal oli Tallinna piimakombinaat pankrotis. Samas oli piimakombinaadi juht Kruuda äripartneri Toomas Kõuhkna isa Tiit.
Laen Hanschmidtilt
Tiit Kõuhkna oli Nõukogude Eestis kõva käsi, kes ajas Moskvast välja näiteks piimapulbri tehase. Ta tundis põllumajanduse vallas kõiki ja teadis kõike.
Tema vastu algatati ka kriminaalasi, sest mees olevat kombinaadi varasid raisanud. Asi sumbus. Igatahes pankrotipesast haaras kombinaadi Kruuda koos Kõuhknatega.
Oksjonilt võitsid kompanjonid varad 15 miljoni krooniga, kuid kauplesid selle kohe poole väiksemaks.
Kruuda ja Kõuhknate firma Epeks pidi tasuma 8 miljonit krooni. Veel 2 miljonit krooni pidid kompanjonid välja käima Kose piimatootmise eest. Seal asub praegu Eesti kohukesteturu valitseja. Teate küll neid läikivas paberis kohupiimabatoone, mida nähes väikesed lapsed enamasti arust ära lähevad.
Raha selleks andis kompanjonidele Hanschmidt. Kruuda on meenutanud, et Olari Taal Hoiupangast talle raha ei andnud, hansapankurid ütlesid samuti ära. Aga Hanschmidt oli nõus. Viimase nõusoleku põhjuseks oli samuti kombinaadi omanikeringi tõusnud Heino Priimägi.
«Muidugi oli see nii, et tundsin hästi Priimäge,» ütles Hanschmidt. «Minu meelest on äris üks põhiloosungeid: tunne oma partnereid ja klienti! Tähtis on, et keegi alt ei vea, äris on alati võimalik lahendusi leida ja pääseda välja keerulisemast olukorrast.»
Priimägi juhtis Nõukogude ajal Kullamaa kolhoosi Haapsalu rajoonis, vabandust Läänemaal. Naaberühismajandi Sõprus pearaamatupidaja oli aga Hanschmidt. Eks Priimägi toetas teda ka panga organiseerimisel.
Ajakiri Luup kirjutas kümme aastat tagasi, et Kruuda müüs oma ärimehetee alguses 1992. aastal Tallinna keskturu väravas väikebussi tagaluugist piima ja sinki. Piimakombinaadi ostuga tõusis ta Eesti toiduainetööstuse grand old mani Tiit Kõuhkna asemel selle juhiks.
Uued rahastajad
Kruuda oli siis 27-aastane. Ta ise on meenutanud, et päevinäinud dressipüksid vahetas ta nüüd viisakamate kehakatete vastu. Õige pea ostis ta maja Nõmmel, kus naabrite meelehärmiks kihutas vaiksetel tänavatel mootorsaaniga. Sarnaselt hiljutise puude raiumise skandaaliga kutsusid juba siis naabrid politsei, et mootorsaanisõpra korrale kutsuda.
Järgmisena leidsid teineteist Kruuda ja Talinvest. Viimane on nüüd pankrotis, selle asutaja Jaak Roosipuu toimetab kusagil Euroopas. Talinvesti tegevust nimetavad asjatundjad praegu õhumüümiseks.
Perioodile omaselt oli ühiskonna jumalikuks eesmärgiks ettevõtete erastamine, pankureid ja investeerimistegelasi koheldi aga kui suuri staare. Hiljem pidi muidugi nii mõnigi neist oma eputamist kahetsema.
Talinvest pantis erastatud ettevõtete aktsiaid järgmiste laenude katteks ja keerutas viisil, mille eesmärgist ja otstarbest on tagantjärele võimatu aru saada. Roosipuu igatahes rahatult kogu sellest skeemist lõpuks ei väljunud.
Koostöö Roosipuuga avas Kruudale ja Kõuhknatele uue rahaallikana Tallinna Panga. Hanschmidt uutest agressiivsetest erastamisplaanidest kuulda ei tahtnud, nii rahastaski näiteks Rakvere lihakombinaadi erastamist juba Guido Sammelselja juhitud Tallinna Pank. Sammelselja ja Roosipuu isad on vennad.
1995. aasta septembris sõlmis erastamisagentuur lihakombinaadi 71 protsendi aktsiate müügilepingu, ülejäänud läksid müüki EVPde eest ja järgmisel aastal jõudis firma börsile.
Rakvere erastamisse oli taas võtmeisikuna segatud Priimägi. Seekord leidis ta põllumajandusühistu, mida erastamistingimused nõudsid. Selleks sai Sõpruse näidiskolhoosi järglane Nigula põllumajandusühistu. Talunikud ei saanud kahjuks erastamisõnne kaua nautida, juba mõne kuu pärast võtsid «vanemad vennad» nende aktsiad endale.
Ajastule omaselt pandi üks leping paberile, aga tegelikud kokkulepped sõlmiti suusõnaliselt. Ning kui üks pooltest kokkulepetest kinni ei pidanud, siis puhkenud segaduses ei saanud enam keegi aru, kellel õigus.
Varad jagati pooleks
Kalevi erastamislepinguni jõudis Talinvest isegi paar nädalat enne Rakvere lihakombinaati. Ajastule omaselt sihtisid ettevõtte aktsiaid selle tegevjuhid.
Talinvesti teadmisi maiustuste tootmise osas ei pidanud erastamisagentuuri nõustanud ekspert piisavaks. Ometi oli Talinvestil salatrump: erastamisagentuuri nõukogu liige Ants Laos. Otsekui juhuslikult sai Laos peatselt Epeksi ja Talinvesti moodustatud ühisfirma palgale. Riik otsustas müüa 55 protsenti aktsiaid Talinvestile.
Müümata jäänud 45 protsenti Kalevi aktsiatest läksid riigi soovil börsile 1996. aasta augustis. Sellest ajast pärinevatel Kalevi väikeaktsionäridel tulebki praegu lahendada dilemma kas Kruuda lüpsis neid, kui müüs kommivabriku poolsalaja uutele omanikele.
Tegelikku raha panid erastajad firmasse umbes 9 miljonit. Ülejäänu tasuti järelmaksuna, mis võeti ettevõttest dividendidena.
Talinvesti ja Epeksi koostöö vormus ETFC grupina (Epeks Talinvest Food Company). Sellele ajale iseloomulikult on hiljem võimatu hinnata, kuidas osalused grupi sees jagunesid. 1997. aasta börsikrahhi järel aga Roosipuu täht hääbus ning järgmise aasta märtsi lõpus otsustas ta oma osaluse grupis müüa.
1999. aastal jõudis lõpule Kõuhknate ning Kruuda-Priimäe lahutusprotsess. Hiiu kalatööstus jäi Kõuhknatele, Tallinna piimatööstus ja Kalev Kruudale. Esimese varad on väiksemad, aga ka kohustused väiksemad. Mõnel hinnangul surus just laenuandja Ühispanga juht Hanschmidt peale sellise jaotuskava.
Venemaa kriisi pärast olid Kruudale jäänud ettevõtted kaelani võlgades. Vana kooli mehena kartis Tiit Kõuhkna võlgu. Ta ilmselt polnud harjunud moodsa maailma mõtteviisiga, kus kõik elavad võlgu.
Aastaid hiljem eitas Hanschmidt seda, et surus Kalevit ja piimatööstust Kruudale.
«Nemad tegid oma jaotused ära, meie ei käinud jagamist tegemas,» lausus Hanschmidt. Ta lisas siiski, et kui pangale ei oleks meeldinud jagamine, kui see oleks firmadele kahju tekitanud, siis ei oleks pank seda lubanud teha.
Artikli kirjutamisel on kasutatud Peeter Raidla raamatut «Oliver Kruuda Eesti majanduse paha poiss».
2007 Kruuda müüb Kalevi kommitööstuse ja Tallinna piimakombinaadi
1999 Kõuhknad ja Kruuda jagavad varad, Kalev ja Tallinna piimakombinaat jäävad Kruudale
1998 Talinvest tõmbub toiduärist tagasi, Rakvere läheb HK Ruokatalole
1997 börsikrahh
1996 Rakvere lihakombinaat ja Kalev lähevad börsile
1995 Talinvest ja Epeks ostavad Rakvere lihakombinaadi ja Kalevi kommitööstuse
1994 Epeks ostab Tallinna piimakombinaadi
1992 Oliver Kruuda, Toomas ja Tarmo Kõuhkna ning Aare Annus saavad Epeksi omanikeks