VANA KULD: Börsikrahh raputas kümne aasta eest kogu majandust

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tiina Joosu juhitud telesaadet «Kapital» vaatasid omal ajal nii vanad kui noored. TALSE tõus või langus läks kõigile korda.

FOTO: arhiiv

See artikkel ilmus esimest korda septembris 2007, börsikrahhi kümnenda aastapäeva eel. 

Kümne aasta eest septembris alanud ning ligi aasta kestnud suur börsilangus viis igast augustis börsile pandud viiest kroonist tuulde neli. Miks väärtpaberiturg langusesse pööras ja mida investorid sellest õppisid, uuris Hindrek Riikoja.

FOTO: Postimees.ee

1997. aasta suvi oli Tallinna börsil nagu imedemaa, nüüd ajalooks saanud börsiindeks TALSE tõusis kolme kuuga 96 protsenti ning kaheksa kuu kasvuks oli 207 protsenti.
Aktsiatest rääkisid taksojuhid ja poemüüjad, ning väärtpaberite tagatisel laenu saamine oli vaat et lihtsam kui praegu pangast krediitkaardi küsimine. Aasta lõpuks oli imest alles vaid pool.
Langus jätkus ka 1998. aastal ning selle aasta lõpuks oli TALSE käinud ka alla saja punkti joont ehk madalamal kui esimesel börsipäeval 1996. aasta 3. juunil.

Aasia kriis kujunes päästikuks

Inimesed meenutavad suure languse aega erinevalt, sest otse või kaudselt puudutas niinimetatud börsikrahh pea kõiki. Siinkirjutajale on kõige ilmekamalt meelde jäänud toonane ülemus, kes languse alguses sulgus oma täissuitsetatud kabinetti ning luges vaid börsiuudiseid.

Praegune Tallinna börsi börsijuht Kalle Viks meenutab aga, kuidas kontoris kogunesid kõik töötajad arvuti ette ühtlaselt kahanevaid arve vaatama. Õhus oli tunda ärevust.

«Enne septembrit rääkisid kõik ainult võitudest ja mul oli kurb, et ma börsitöötajatele kehtinud piirangute tõttu sellest osa ei saanud,» meenutas ta kümme aastat hiljem.

Põhjusi, miks aktsiaturgu selline langus tabas, on palju, ning nii rõhutavad analüütikud ja majandusinimesed eri tahke. Suure languse päästikuks oli Aasiat tabanud majanduskriis, mis haaras endaga kaasa pea kogu maailma.

Kui selle mõju Eesti majandusele oli veel vähe tunnetatav, siis 1998. aastal Venemaad tabanud majanduskriisist said siinsed ettevõtted juba otse lüüa. Lisaks sai just 1998. aasta saatuslikuks mitmele väikepangale, kes olid ennast börsibuumi ajal samuti virtuaalset raha ja reaalseid kohustusi täis pumbanud.

Toonase staarmaakleri ja praeguse ettevõtja Charlie Viikbergi sõnul oli langus aga paratamatu ka seetõttu, et börs oli õhku täis pumbatud.

«Varem või hiljem pidid hinnad alla tulema, Aasias juhtunu andis selleks tõuke,» meenutab paljudele esmalt börsi tõusu ja hiljem languse sünonüümiks saanud Viikberg.

Sünonüümiks sellepärast, et toona oli just tema ajakirjanduse lemmikkommentaatori, kelle käest pea iga päev börsile analüüsi paluti. Küsijaid oli aga palju, sest oma börsikülg või -saade oli igal endast lugupidaval meediakanalil.

Hansapanga ühe asutaja ning toonase juhtivtöötaja Rain Lõhmuse hinnangul mõjutas börsikrahh kindlasti ka praegust majandust ja õpetas neid, kes Eesti äriilmas 2007. aastal tegutsevad.
«Samas tuleb börsikaotustesse suhtuda mitmeti, sest need, kes toona müüma ei tõtanud, teenisid mõne aastaga märgatavalt suuremat tulu kui enne krahhi,» rääkis ta.

Nii jäid Lõhmuse sõnul ka tema kaotused rohkem virtuaalseks, sest languse ajal ta oma väärtpabereid ei müünud ning hiljem teenisid need talle ikkagi kasumit. Neile, kes toona raha kaotasid, kuid sellest hoolimata börsile investeerima jäid, andis krahh aga väärtusliku õppetunni, mille toel hiljem head raha teeniti.

Tarkadele oli ka tänavuse aasta algus, kui börs mõneks ajaks langusesse pööras ning mõni meediaväljaanne taas börsikrahhi ennustas, hea teenimise aeg. Nii mõnigi nõrgema närvikavaga väikeinvestor tõttas taas kiirelt oma positsioonidest loobuma.

Kasumit teenisid krahhilt üksikud

Neid, kes 1997. aastal vahetult enne börsikrahhi aktsiaid müüsid ja seeläbi priske kasumi teenisid, on üksikuid, ja ei ole imestada, et majandusinimesed nüüd neid nimetada ei oska.

Erandiks oli selles vallas hiljem skandaalidega Eestist lahkunud Itaalia ärimees Ernesto Preatoni. Lisaks Preatonile oskas Rain Lõhmus võitjana nimetada vaid oma äripartnerit Andres Viise­manni, kes samuti õigel ajal aktsiatest lahti sai. Keskmine krahhieelne müüja maksis aga heal juhul laenud tagasi ja ostis ülejäänu eest uuesti väärtpabereid.

Suurimaks küsimuseks jääb tõenäoliselt ikkagi see, kas Eesti investorid juhtunust ka midagi kasulikku kõrva taha panid ja suudavad tulevikus sarnase olukorra kordumist vältida.

Suurinvestor Heldur Meerits jääb igatahes kõhklevaks. «Kümme aastat on päris kauge aeg ja kes seda enam täpselt mäletab, mis siis juhtus,» ütles ta. «Mingeid vigu jäävad inimesed ikka kordama.»

Kuhugi ei ole näiteks kadunud väikeinvestorite tegemisi suunav emotsionaalsus, mis aitab ühelt poolt väärtpaberite hindu kergitada, aga teiselt poolt ka langetada – ilma et ratsionaalsest vaatepunktist selleks põhjust oleks.

KOMMENTAARID

Charlie Viikberg
endine börsimaakler, praegune ettevõtja

Börsilanguse tingisid ühest küljest maailmamajanduse mõjud, teisest küljest aga meie liiga õhku täis pumbatud aktsiahinnad. Ükskord pidi see kukkumine paratamatult tulema. Eesti on väikeriik ja meie majandus on paratamatult sõltuv muust maailmast.

Kindlasti kordub midagi sarnast ka tulevikus, iseasi on, millal see juhtub. Kriisid käivad majanduses ikka mingi aja tagant.

Eesti börsikrahhis mina suurt ei kaotanud, sest selleks ajaks mul Eesti aktsiaid palju ei olnud. Küll kaotasin ma hiljem, kui langus tabas Venemaad.


Heldur Meerits
Hansapanga asutaja, nüüdne suurinvestor

Ma ei tea, kui palju inimesed toona juhtunust õppinud on, sest mingeid vigu jäävad inimesed ikka tegema. Minu varade väärtus kahanes toona eelkõige paberi peal.

Aga mingi raha kaotasin ma 1997. aasta sügisel küll ja kindlasti hiljemgi. Ega ma ekstra ole vaadanud, kui suured need summad olid.

Emotsioone oli börsil palju tollal ja on ka praegu. Eks see ole paratamatus, et väikeinvestor ei ole nii kogenud ja informeeritud kui elukutselised kauplejad.

Tagasi üles