Kas Laar meie põllumajanduse põhja laskis või mitte, on täpes selle kõrval, mis praegu sünnib – Eesti piimatootmist on tabanud tõeline katastroof. Kui veel tunamullu oli piima hind viis krooni, siis nüüd on see napp kolm krooni. Euroopa Liidu keskmine on praegu 3,92, Eestis 2,98 krooni.
Kui 2004. aastal Euroopa Liitu astudes oli meil 2640 piimatootjat, siis nüüdseks on see arv vähenenud 2,5 korda – 1070 tootjani. Vähenemine on toimunud just väiketootmises, talulehmade arvel. Jõudluskontrolli keskuse andmetel on üle 50-pealistes piimakarjades 87 protsenti veistest. Need lehmad on põllumajanduslike äriühingute majandada, üksiktalunikud toodavad meie piimast vaid kümnendiku.
Kõigil piimatootjatel on raske, ka talunikel, kuid kõige hullem olukord on siiski nendel, kes on investeerinud uutesse loomapidamisehitistesse. Kui elamispinna ruutmeeter maksab 20 000 krooni, siis loomakoht nüüdisaegses, Euroopa Liidu nõuetele vastavas laudas 50 000 − 80 000 krooni. Meil on alates 2004. aastast ehitatud ja rekonstrueeritud – Brüsseli nõuetega vastavusse viidud – 40 protsenti lautadest, kus on 44 000 lehmakohta. Lüpsiroboteid on Eestis 44, üks robot maksab üle miljoni krooni.
Maarjamaal on veel tublisid talunikke-lehmapidajaid, kel laudas kümmekond sarvilist. Suuremaid investeeringuid pole tehtud, seetõttu on talunikel pisut kergem madal piimahind üle elada. Sellistes lautades on võimalik ka ise sõnnikuhargiga toimetada – töö on küll raske ja käib tervise peale, kuid raha välja andma ei pea. Suuremates lautades on see aga ka parima tahtmise juures võimatu.
Halb on olukord kogu Euroopas, kuid meil on see hullem. Miks? Ühenduse vanade liikmesriikide põllumehed on suuremad investeeringud teinud juba aastate eest ja neil pole vaja igas kuus pangavõlga maksta. Ka on seal piima hind aastaid olnud palju kõrgem kui meil, sestap saavad nad mingi aja elada vana rasva peal, meie põllumehe rasvapurk on aga tänaseks tilgatumaks riisutud. Igale piimaliitrile maksab piimatootja praegu 1,3 krooni peale, mõistlik oleks tootmist vähendada. Lehma udarat ei saa aga kahjuks lukku panna. Karjade vähendamine ja odavamate söödaratsioonide koostamine käib niigi, palju loomi müüakse näiteks Maltale ja Moldovasse, aga ka Venemaale, sest Eesti lehmad on tänu pikaajalisele heale tõuaretusele igal pool hinnas. Ligi 3000 neist teeb aga tänavu viimse sõidu lihakombinaati.
Kui piimahind jääb samale tasemele veel kuudeks, on põllumehed veelgi rohkem pankadele makseid võlgu ja laudad lähevad panga omandusse. Kas pangahärrad hakkavad siis ise lehmi lüpsma või toovad oskajad inimesed Rootsist appi, on teadmata. Tõenäoliseks tulevikustsenaariumiks on ka pankrotis ettevõtete odavmüük väliskapitalile.
Kes piimasõjas surma saavad? Tarbijad kindlasti mitte, kuid põllumeestele helisevad matusekellad juba täna. Kas olete tähele pannud, et paljudes maades pole poepiim meile, kes me oleme hea Eesti piimaga harjunud, eriti mokkamööda – kuidagi imeliku maitsega teine, sest enamasti pulbrist tehtud. Kanadas sugulastel külas olles nad imestasid, miks ma ei taha piima juua. Kuidas sa aga jood piima, mis ostetakse nädalaks valmis ja pannakse siis sügavkülma? Kallis tarbija – see on ka meie tulevik, odavat piima ostes saad sa sellele tõhusalt kaasa aidata.
Kaubanduskette polegi mõtet sarjata, sest nende jumal on kasum, mitte Eesti toidu eelistamine ja tulevikule mõtlemine. Kasumit peab loomulikult teenima, kuid kas see on väärtusahelas õiglaselt jaotunud, kui kaupmeeste kogukasum tänavu I kvartalis oli 150, taime- ja loomakasvatusettevõtete kogukahjum aga 214 miljonit krooni?
Saan iga päev mitu vihast kõnet piimatootjatelt – kaua me kannatame, viimane piir on ju käes, vaata, mida näiteks Belgia põllumehed teevad! Eesti talupoeg on pragmaatilisema meelega kui lõunapoolsemad kolleegid – toitu me maha kallama ei hakka. Esimene protestiaktsioon sõnnikukoorma ja piimajagamisega on Rocca al Mare Prisma ees juba toimunud. Kui kaupmehed hinnasõda jätkavad, oleme sunnitud kasutusele võtma ühenduse teiste liikmesriikide kogemused: hästilõhnavat vedelat virtsa – ja palju!