Luxembourg jäi uskuma Eesti ettevõtjate pisaraid

Lembit Uibo.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti ja Poola saavutasid Euroopa Komisjoni üle olulise võidu, kui viimane üritas meile peale suruda suuremahulist Venemaalt tuleva gaasi põletamist elektrijaamades.



Üheks komisjoni põhjenduseks meie saastekvoodi kärpimisel oli asjaolu, et Brüsseli arvates peaks Eesti palju rohkem kasutama Vene gaasi. Komisjoni arvates peaks Eesti tuleval aastal enam kui kolmandiku elektrist tootma Vene gaasist. Meie tarbimine on 6,5 teravatt-tundi, 2,5 sellest tuleks toota gaasist.

Välisministeeriumi Euroopa Liidu kohtu büroo direktor Lembit Uibo märkis, et poliitiliselt on nii suur sõltuvus Venemaast Eestile vastuvõetamatu. Lisaks on energiaportfell ehk tootmisviis liikmesriigi siseasi.

Ministeeriumiametnike töö


Kohus leidis, et kuna komisjon on rikkunud hea halduse põhimõtet, kui Eesti riigi jaotuskava kõrvale heitis ning läbi rääkimata oma metoodika alusel ise meie heitmekogused välja arvestas. Nüüd tuleb nii Eestile kui ka Poolale anda uued kvoodid. Tõenäoliselt need ei tule väga helded.

Eelmise kolmapäeva õhtul moondus pisaraämber aga vahuveini anumaks, kui kohus oma otsuse avalikustas. Otsuse tegemiseks kulus kohtul üle poole aasta, sest istung oli asjas veebruaris.

«Vahuveini jõin eile tõepoolest,» ütles neljapäeval Uibo.

Uibo vedas Eesti hagi Euroopa Komisjoni vastu. Advokaate ei palgatud, kogu töö tegid välis- ja keskkonnaministeeriumi ametnikud.

Ainuüksi statistiliselt on võit komisjoni üle kõva sõna. Võiduprotsent on kohtuasjades kakskümmend. Miks on see nii madal?

Uibo sõnul eeldab kohus, et komisjon edendab ühist asja, ning seega on eraisikute, -firmade või ka riikide hagid komisjoni otsuste vastu justkui ühise euroliidu lõhkumine.

Ta lisas, et hagisse komisjoni vastu suhtutakse samas ka üsna kompleksivabalt. Eesti esimene kohtuasi Euroopa Komisjoni vastu oli edukas.

Muu hulgas seisis Eesti riigi ja ettevõtete huvide vastas Luxembourgi kohtulaua taga ka üks eestlane. Euroopa Komisjoni keskkonnadirektoraat oli palganud Tallinna advokaadi Toomas Tamme endale toeks. Tamme küsimustele vastata ei soovinud.

Kaks kuud on komisjonil aega, et viia asi Euroopa Kohtusse. Uibo arvas, et Eesti poolel pole mõtet niisama oodata, vaid tasuks hakata komisjoniga kõnelusi pidama uue kvoodimahu üle.

Eesti riik on end seni kasvuhoonegaaside karussellis üsna vabalt tundnud. Seda põhjusel, et võrdlusaastaks on võetud 1990. Siis huugasid Narva elektrijaamad täie võimsusega ning ka muu Nõukogude Liidu tööstusvõimsus saastas nagu jaksas.

Seega oleme üsna vabalt saanud näidata, et oleme saastamist vähendanud ja ülejääva kvoodi tulusalt maha müünud.

Kulukas kangekaelsus


Keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Reet Pruul märkis eelmisel nädalal, et ülemääraseks rõõmustamiseks praegu Eesti ettevõtteil siiski põhjust pole. «Komisjon ei anna kvooti lihtsalt küsimise peale, see peab olema väga läbi kaalutud ja põhjendatud number ning seda iga ettevõtte kohta,» ütles ta.

Kaks aastat tagasi kirjeldas Pruul olukorda nii: «Mu kabinetinurgas on pisarate ämber, mis ajab juba üle, sest kõikidel ettevõtetel napib heitmekvoote.»

Küsisime 24 ja saime 12 miljonit tonni. Tegelikult kulutame umbes 14 miljonit tonni aastas, siis komisjoni kangekaelsus läheb meie majandusele igal aastal sadu miljoneid kroone maksma.

Heitmekvoot on siis Euroopa Komisjoni poolt riigile eraldatav CO² ehk süsinikdioksiid õhku paiskamise luba, mis läheb edasi jaotamisele ettevõtteile. Turvast, põlevkivi, gaasi, põlevkiviõli ja muud taastumatut loodusvara põletades jääb üle CO², mille iga tonni tootmist euroliit aga ülipingsalt jälgib.
---------------------------------------------------

Eesti firmad tegid head äri

Kaks aastat tagasi ärimehed nutsid, sest Eesti kvoote kärbiti peaaegu poole võrra. Eesti Energia näiteks pidi mullu kulutama üle 400 miljoni krooni kvoodi ostmiseks börsilt.

Tänavu kulub Eesti Energial veel niisama palju raha kvootidele. Eesti Energia on ka riigi suurim kvoodikasutaja.

Nutul oli ka teine põhjus – Eesti firmad olid ülearuse kvoodiga teinud seni väga head äri.
Mullu paiskasid Eesti ettevõtted õhku ligi 14 miljonit tonni CO². Eesti riik küsis euroliidult kvoodiks aga esialgu 24 miljonit tonni.

Vahe – kümme miljonit tonni – maksab praegu börsil umbes kaks miljardit krooni. Seda hinnaga 13 eurot tonn.

Aga eelmisel aastal oli hind ka kuni 29 eurot tonn, sel juhul oleks kauba hind 4,5 miljardit krooni.

CO² hinnavahe börsil oli mullu 14–29 eurot tonn. Tänavu on majanduskriis oma jälje jätnud: hind on kõikunud 8–16 eurot tonni kohta. (PM)

Tagasi üles