Andres Arrak: äriloogikast perearstinduses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tehkem ka päästeamet, politsei ja kohtud kasumlikuks
Eilses Postimehes ütleb sotsiaalminister Hanno Pevkur otse välja: «Kõik perearstid on eraõiguslikud juriidilised isikud ja äriloogika ütleb, et ettevõte peab olema kasumlik.» Austatud sotsiaalminister, äri- ehk majanduslik loogika ütleb veel mõndagi. Püüan siis väljakutsele vastata ja kogu süsteemi majandusliku loogika alusel analüüsida.
Esimene asi, mis silma paistab – perearst kui eraettevõtja võib saada nii palka kui võtta välja dividende kasumi arvelt. Kuna palgale lisandub alati sotsiaalmaks, on dividende võtta kasu(m)likum. Perearsti kahetises rollis ei ole iseenesest midagi imelikku. Tunnen veel mõnda firmat, kus omanikud on samal ajal ka palgatöölised. Nii et siiani võiks skeemi enesega justkui rahulgi olla. Kuigi – millise ettevõtte omanik on perearst? Kas ka FIEd peaksid tohtima valida – dividendid versus palk.
Kogu loo teeb eriskummaliseks, et mitte öelda amoraalseks asjaolu, et perearsti kogu sissetulek tuleb maksumaksja arvelt. Siin on omakorda mitu olulist aspekti.
Esiteks nn kolmanda käe ehk maksja probleem. On suur vahe, kas mina kui patsient maksan oma ravikulude eest ise või maksab «keegi kolmas» ehk siis maksumaksja. Selge on, et ravimifirmade poolt kallitel turismireisidel loksutatud arstid kipuvad välja kirjutama kalleid originaalravimeid. Solidaarse ja kollektiivse süsteemi puhul puudub mul ka igasugune põhjus sellest keelduda. Kui ma kogu raha omast isiklikust taskust pean maksma, on olukord teine.
Küsimus laiale ringile: milline on arenenud riikide hulgas kõige haigem rahvas? Õige vastus on… norrakad. Keskmine töötav norrakas puudub enda või lapse haiguse tõttu töölt 3,7 nädalat aastas, rootslane 3,5 nädalat.
Üle kahe nädala on haiged austerlased, belglased, soomlased ja hollandlased; ungarlased, poolakad, iirlased, itaallased ja ameeriklased alla ühe nädala. Tegelikult pole asi selles, et norrakad ja rootslased oleksid kõige haigemad inimesed, vaid neile meeldib haige olla. Nii väitis üks minu rootsi tudeng.
Arvestades, et keskmise norraka töönädal on niigi lühike – 37 tundi (ameeriklasel 46,2 tundi) –, on skandinaavialikku heaoluühiskonda üldse kallis ülal pidada.
Kollektiivne solidaarsus on tore asi, aga väga kallis. Mina pole oma pool sajandit kestnud elu jooksul veel kordagi nn sinisel lehel olnud. See tähendab, pole sentigi tagasi saanud makstud sotsiaalmaksust. Kui välja arvata mõnede ravimite soodushinnad. Kui mina peaksin haigeks jääma ja mingit lõikust vajama, siis pannakse mind järjekorda. Selle tohutu raha eest, mis minu eest on makstud, võiks ja tuleks mind teenindada lukspalatis koos mullivanni ja kodukinoga ning tasuta minibaariga.
Nüüd siis perearstide dividendidest. Sotsiaalminister teeb suure vea, kui ta püüab kunstlikult rakendada äriloogikat perearstinduses. Nagu juba öeldud, perearstide raha tuleb haigekassast ehk siis sotsiaalmaksust ehk maksumaksjatelt.
Normaalses äris käivad asjad aga nii, et kui sinu kaup läheb ja sul kliente on, siis on ka kasum suur. Tootsid siniseid botikuid ja need müüsid hästi – põhimõtteliselt võid kogu kasumi omanikutulu ehk dividendidena välja võtta. Kui tootsid punaseid potikuid, aga sel hooajal on moes sinised, on ettevõte kahjumis. Lugejal tasuks meelde jätta – äriettevõte teenib siis hästi, kui ta tuleb maksimaalselt vastu kliendi soovidele.
Põhimõtteliselt on ju sama skeem rakendatav ka perearstide puhul. Loogika ütleb, et mida parem arst, seda rohkem patsiente ja seda rohkem pearaha. Siiski kohtume siin sama probleemiga nagu suurtes keskustes asuvate eliitkoolide ja külakoolide puhul.
Eramajanduslik loogika ütleb, et väikses kohas, kus palju patsiente ei saa kunagi olema, peab sotsiaalse võrdsuse huvides olema kas teeninduspiirkond või pearaha suurem.
Püüame perearsti puhul rakendada sama loogikat, mis äriettevõtte puhul. Maksimaalne vastutulek kliendi (patsiendi) soovidele (kes küll otse ei maksa omast taskust) tähendaks hulgaliselt kallite protseduuride määramist.
Ameerikas on neljakümnendates ja vanematel meestel absoluutselt kohustuslik eesnäärme kontroll. Just nii nagu raadioreklaam ütleb – nagu regulaarne rehvivahetus, kaks korda aastas. Minule ei ole seda veel kordagi pakutud või määratud.
Järelikult on kogu süsteemi sisse ehitatud suur viga. Perearst saab seda suuremaid dividende, mida vähem ta kulutab õe peale ja mida vähem protseduure ta välja kirjutab. Tervetele polegi neid protseduure vaja. Aga ma tahaks väga loota, et terved ja haiged patsiendid jagunevad perearstide vahel suhteliselt võrdselt. Järelikult piisaks täiesti fikseeritud, miks mitte diferentseeritud pearahast. Kasum ja dividendid ei mahu terve (majandus)loogika kohaselt sellesse süsteemi.
Et minu jutt usutavam tunduks, teeme teoreetilise katse. Kuulutame ka politseinikud, tuletõrjujad ja päästeametnikud, kohtunikud ja miks mitte ka kiirabiarstid eraõiguslikeks juriidilisteks isikuteks. Kõigile neile peaks loomulikult kompenseerima ka sõiduauto liisimise kulud. Tuletõrjujad peaksid tohtima üle jäänud vee pudelisse villida ja maha müüa. Politsei peaks tohtima kokkuhoitud bensiini endale jätta. Jne.
Mis te arvate, mitme päeva pärast oleks süsteemi lollus selge ja tulivihased inimesed lippudega tänavatel? Miks me siis perearstide puhul sama asja eeldame?