Laferme kinnisvaratüli jõudis kohtusse, politseisse ja Vene allilma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauluväljaku-äärne sadu miljoneid    maksev majadekompleks, kus büroodele merevaatega pindu üüritakse, on tüliõunaks firmat kont­rolliva suurärimehe Hans H. Luige    ja Laferme endiste väikeaktsionäride vahel.
Lauluväljaku-äärne sadu miljoneid maksev majadekompleks, kus büroodele merevaatega pindu üüritakse, on tüliõunaks firmat kont­rolliva suurärimehe Hans H. Luige ja Laferme endiste väikeaktsionäride vahel. Foto: Raigo Pajula

Meediamagnaat Hans H. Luike, kinnisvaraärimees Priit Kajarit ja busside kaupa pangakontorisse sõidutatud pensionäre seob ülihinnaline kinnisvara Tallinnas Pirita teel, kirjutab Lauri Linnamäe.

Kinnisvarabuumi toel ligi poole miljardi kroonise hinnalipiku külge saanud 2,2-hektariline merevaatega ärilinnak on meediamagnaat Hans H. Luigega tülli ajanud väikeaktsionär Aleksandr Gude ja avalikkuse eest varjule hoidva suurärimehe Priit Kajari, kes kõik tahavad linnaku omanikule ASile Laferme käppa peale panna.

Lahing ülihinnalise kinnisvara pärast on kaasa toonud absurdseid kohtuasju ja on võtnud kriminaalse pöörde – prokuratuur uurib, kas ja kes Luige meeskonnast on Kajari kaasvõitlejate tõrjumiseks võltsinud notaridokumente.

Firmat kontrolliva Luige «sõduriteks» on Laferme eksjuhid Adolf Talkop ja Gunnar Toomsoo, lisaks Luige usaldusisikuna esinev Indrek Meltsas.

Hinnaline kingitus

Kajari kaasvõitlejaiks on Laferme väikeaktsionärid Juhan Sööl ja Aleksandr Gude, kes soovib samuti võimalikult suurt aktsiapakki kokku osta. Kui Kajari on juba aastaid kinnisvaraäri ajanud, siis Gude kohta on teada vaid, et ta esindab kellegi suurt raha.

Talle kuulub neli korterit ja üks eramu Tallinnas, kuid ei ühtki ettevõtet, kust võiks tulla sajad miljonid kroonid Laferme ülesostmiseks. Sageli Moskvas viibiv Gude ise räägib ebamääraselt sponsoritest, kes on pärit nii Eestist kui ka läänest.

Kohtus hekseldamisel olevas hagis kirjutavad Gude, Sööl ja Kajari, et Laferme toonane tegevjuht Toomsoo ja nõukogu esimees Talkop vedasid aktsiate Luige kätte mängimiseks ninapidi peamiselt eakatest inimestest koosnevat suurt aktsionäride ringi. Toomsoo ise ei soovi seda kinnitada ega ümber lükata, vaid katkestab kõne.

Detsembris 2005 esitlesid Talkop ja Toomsoo aktsionäridele Luike, kes pakkus aktsia eest 350 krooni ehk 224 miljonit krooni kogu ettevõtte eest. (Pakkumine tuli ka Arco Varalt, kuid see oli oluliselt väiksem.)

Laferme juhatuse ja nõukogu allkirju kandev analüüs soovitas soojalt väikeaktsionäridel aktsiad Luigele müüa. Et mõni kuu hiljem koostatud hindamisakt pakkus juba toona kinnistu hinnaks umbes 350 miljonit krooni, väikeaktsionärid ei teadnud.

Aktsionäride üldkoosolekule, kus pidi ostupakkumisi vaetama, tegid oma panused ka Gude ja Kajari.

Mõlemal oli kindel plaan esitada oma pakkumine – Kajari jurist käis koosoleku vaheajal inimese juurest inimese juurde ja jagas neile portfellist allkirjastatud ostupakkumisi, kus lubati maksta 370 krooni aktsia eest. Gude kavatses koosolekul sõna võtta ja pakkuda 400 krooni aktsia kohta, kuid koosoleku juhataja talle sõna ei andnud.

Luik, keda tutvustati kui potentsiaalset investorit ja kelle pakkumist 100 protsendi aktsiate ostuks koosolek pidi arutama, oli koosoleku ajaks juba 42 protsendi ettevõtte aktsiate omanik.

Laferme aktsionäride ringi pääsemine ei olnud ettevõtte põhikirja järgi lihtne – senistel aktsionäridel oli ostueesõigus. Luik oli aktsionäride ringi jõudnud sama nipiga, nagu aasta varem Kajari – esimese aktsia sai ta kingitusena.

Nagu Kajari sai 2004. aastal kingituseks 90 aktsiat, said ka Luik ja tema parem käsi Meltsas 2005. aastal väikeaktsionär Rita Urbanovitšilt kingituseks mõlemad ühe aktsia, millega need pääsesid aktsionäride ringi ja said vabad käed aktsiate kokkuostmiseks.

Urbanovitš kinnitas hiljem, et sai Luigelt nende eest 5000 krooni.

Siit hargnes esimene kohtuasi, kus Gude, Kajari ja Sööl vaidlustasid kingituse ja nõudsid oma ostueesõiguse maksmapanemist. Kohus peatas menetluse ajaks tehingud Laferme aktsiatega.

Talkop ei jäänud vastust võlgu ja kaebas omakorda kohtusse Gude, nõudes väikeaktsionäridele Gudelt valuraha selle eest, et tehingute peatamise tõttu pidid mitukümmend väikeaktsionäri Luigelt raha saamist kaks kuud ootama. 87 inimest volitasid oma allkirjaga Talkopit kohut käima.

Paljude nõudesumma oli väiksem kui 250-kroonine riigilõiv, mis hagi esitamise eest tuli tasuda.

Mitu hagejat kinnitasid kohtuistungil, et pole kedagi volitanud enda nimel kohut käima.

Võltsimiskahtlus

Ometi oli Talkop esitanud volitused ka nende inimeste nimedega, mõned neist isegi notariaalselt tõestatud. Prokuratuur võttis sellest nüansist tuld ja algatas kriminaalasja, mida politsei praegu uurib.

Gude palus enda sõnul ühel tuttaval helistada Talkopi palgatud, kohtus hagejaid esindanud advokaadile, teeselda segaduses aktsionäri ning pärida aru, miks ta on sattunud kohtuasja keskmesse, kus riigilõiv on suurem kui nõutav summa. «Advokaat ütles siis mu tuttavale, et muretseda pole vaja, kõik kulud kaetakse Luige rahaga,» meenutas Gude.

Esimeses astmes jäi kaotajaks Gude, sest kohus jättis arvestamata Urbanovitši väite, et aktsiate Luigele-Meltsasele kinkimise hinnaks oli tegelikult 5000 krooni.

Vaidlus jätkub ringkonnakohtus.

Kinnisvara müüdud

Mullu sügisel käisid Tallinnas kaks Vene allilma autoriteeti. Postimehele on väitnud kaks üksteisest sõltumatut, anonüümsust palunud allikat, et «isakesed» ei saabunud siia naerulsui.

Rahulolematuse üheks põhjuseks võis allikate hinnangul olla tõsiasi, et allilmategelased olid väidetavasti ühe Eesti partneri kaudu investeerinud suured summad Lafermesse, kuid asjad selle kinnistu ümber ei edenenud isakeste meelest piisava kiirusega. Nii võiski Tallinnas käigu üheks põhjuseks olla soov ise probleemid kohapeal lahendada.

Allikate sõnul lendas Luik, kellega allilmabojaarid olevat Tallinnas kohtuda tahtnud, samal päeval hoopis välismaale.

Et Tallinna-reis veelgi rohkem ära rikkuda, ootas privaatsust hindavaid liidreid ebameeldiva üllatusena kohtumine keskkriminaalpolitseiga, kes külalised Nõmmel hotellis «maha võttis» ja n-ö kohvile kutsus.

Luik ise nimetab neid väiteid lihtsalt jampsiks.

Praegu on Luige kontrolli alla jõudnud Laferme muutunud holding-firmaks ning müünud hinnalise kinnisvara tütarettevõttele La Ferme Kinnisvara. Aktsiate Luigele mineku asjus on käimas kolm kohtuasja ja kriminaalmenetlus.

Luik on väikeaktsionäridele öelnud, et soovib merevaatega kvartalisse kolida oma meediaettevõtete toimetused. Gude ja Kajari oma plaanidest rääkida ei taha.


Nõukogude numbritehas

Nõukogude ajal tehti Pirita teel Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudis, praeguses Laferme ärikvartalis, uurimistöö kõrval ülisuure saladuskatte all ka mingeid vidinaid.

Tänapäevalgi hoiavad kunagised töötajad, kes erastamise aegu said ettevõtte väikeaktsionärideks, suu lukus. Teada on vaid, et need vidinad läksid Venemaale ja leidsid oma koha punalipulise sõjalaevastiku tuumaallveelaevadel.

Töötajatele erastatud «instituudist» sai eelmisel kümnendil kinnisvaraettevõte Laferme, kes üüris välja merevaatega kinnistul paiknevaid äriruume.

Ettevõte elas hästi – igakuine üüritulu oli umbes miljon krooni, valdavalt vanemaealised aktsionärid said dividendidena mõnusa pensionilisa ja instituudi parteiaktivistist firmajuhiks muutunud Gunnar Toomsoole palju küsimusi ei esitanud.

Tšernobõli traagilise näite varal teame, et kui tuumareaktoris mingil põhjusel temperatuur kontrollimatult tõusma hakkab, lööb ladusalt töötav seade kõva mürtsuga kaane pealt ära.

Kurioosne, kuid tõsi – kunagi sõjalaevade reaktoreid ehitada aidanud Lafermes tekitas sarnase reaktsiooni mõne aasta eest pidurdamatult kuumenema hakanud kinnisvaraturg. (PM)


Enne 2004

Laferme kuulub Nõukogude ajal seal asunud Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudi 200 toonasele töötajale, aktsionäride ring on suletud ning osaluse müümise korral kehtib kaasaktsionäride ostueesõigus.

Detsember 2004:

Suurärimees Priit Kajari saab kingiks 90 aktsiat, pääseb sellega aktsionäride ringi ja saab õiguse hakata aktsiaid ostma. Sellest algab sündmuste jada, mida Laferme juhatus meenutab kui topelttegevuse aastat, kus lisaks firma majandamisele käis pidev võitlus «vaenuliku ülevõtu vastu, valdava osa aktsionäride huvide kaitseks», nagu selgitas juhatuse esimees Gunnar Toomsoo ettevõtte 2005. aasta aruandes.

Uus, rahakas ja teadmata kavatsustega aktsionär tegi juhatuse selgelt ärevaks.

Kajari ilmumine kannustas juhtkonda tööle mitmel rindel: kähku hakati otsima huvilisi, kes oleks nõus kõik Laferme aktsiad üles ostma. Juhatus alustas läbirääkimisi kuue uue investoriga.

Et juhatus väikeosanike aktsiaid aktiivselt müüa pakkus, said viimased teada alles aasta lõpus, aktsionäride erakorralisel koosolekul. Koosoleku protokoll ei vihja vähimagagi, et see aktsionärides küsimusi oleks tekitanud.

Detsember 2005:

Aasta pärast Kajari tulekut said kingituse ka meediaärimees Hans H. Luik ja end Luige usaldusisikuna esitlenud Indrek Meltsas. 5300 aktsia omanik Rita Urbanovitš «kinkis» mõlemale mehele ühe aktsia. (Hiljem kohtukulli ees kinnitas Urbanovitš, et sai Luigelt kummagi aktsia eest 2500 krooni. Ülejäänud aktsiad müüs ta Luigele hiljem 350 krooni tükk.)

Juba samal päeval said ülejäänud aktsionärid Luigelt kirjalikud ostupakkumised, kus lubati 350 krooni aktsia eest – kogu ettevõtte hinnaks teinuks see pisut alla 250 miljoni krooni. Mõni kuu hiljem koostatud ametlik hindamisakt nimetab kinnisvara hinnaks üle 350 miljoni krooni.

Neli päeva hiljem saatsid Laferme juhatus ja nõukogu aktsionäridele ametliku kirja, kus anti tungiv soovitus aktsiad Luigele müüa. 17. detsembriks kutsus juhatus kokku aktsionäride üldkoosoleku, et pakkumisi (ostusoovi oli esitanud ka Arco Vara) tutvustada.

14. detsember 2005:

Aktsiad hakkasid kibekiiresti omanikku vahetama juba kolm päeva enne aktsionäride koosolekut. Päeva lõpuks oli Luige käes 5000 aktsiat, 15. detsembri keskpäevaks 65 000 aktsiat, sama päeva lõpuks 157 000 aktsiat. Väikeaktsionärid mäletavad neist päevist autobusse, millega aktsionäre mitmekümne kaupa pangakontorisse tehinguid vormistama sõidutati.

Aktsionärid on kuulnud ka mõnest, kes 350-kroonise hinna peale nina kirtsutanud ning seepeale Toomsoolt uue, 380-kroonise pakkumise saanud. Kaubasobitajad suunas Toomsoo Luige juurde, see omakorda Ekspress Grupi juristi Ülar Maapalu juurde, kes ostis aktsiad OÜ Privess nimel.

Ostuhinna avalikustajat ähvardab ülisuur trahv.

17. detsember 2005:

Aktsionäride üldkoosolek rahvusraamatukogu saalis: aktsionäride ees esinenud väidetav ostuhuviline Luik on juba 42 protsendi aktsiate omanik.

Samal ajal ei istunud käed rüpes ka tema võistlejad Kajari ja Gude. Viimane sai esitada küll arupärimise, miks ei saa ta kasutada Urbanovitšilt Luige kätte läinud aktsia puhul ostueesõigust, kuid Luigest parema hinnaga ostupakkumise tegemiseks ta enam sõna ei saanud. Gude kavatses pakkuda aktsia eest 400 krooni ehk 50 krooni rohkem kui Luik.

Kajari jurist käis üldkoosoleku vaheajal ühe inimese juurest teise juurde, jagades pakkumisi, kus lubas aktsia eest 370 krooni.

22. detsember 2005:

Harju maakohtusse jõudis hagi, kus Gude vaidlustas Urbanovitši ja Luige-Meltsase tehingu ning nõudis ostueesõigust, väites, et Luige esimene, Urbanovitšilt kingiks saadud aktsia ei olnud tegelikult kingitus, vaid ost.

Seda kinnitas oma allkirjaga kohtule ka Urbanovitš, kes enda sõnul mõistis alles hiljem, et kinkelepinguna vormistades soovisid ärimehed varjata lepingu tegelikku sisu.

Meltsas kinnitas kohtule, et Urbanovitš valetab Luige oponentide huvides.

Jaanuar 2006:

Kohus peatas menetluse ajaks kõik tehingud Laferme aktsiatega.

Seda Gudele ei andestata. Mitu väikeaktsionäri, kes Luigele aktsiad üle kandsid, jäid kaheks kuuks oma raha ootama – Luige-meelne ettevõtte juhtkond nägi selles oma võimalust.

8. veebruar 2006:

Talkop kutsus kokku aktsionärid, kelle raha on viibinud, korjas neilt allkirju ning peagi jõudis kohtusse üks hoopis isevärki hagi – 87 isikut nõuavad Gudelt intressi kahe kuu eest, mil nad raha ootama pidid.

Talkop palkab aktsionäride nimel advokaadi ning esineb ka kohtus nende volitatud esindajana. Selle tõestuseks on tal paks patakas 8. veebruaril allkirjastatud volitusi, millega aktsionärid määravad just Talkopi neid õigusvaidlustes esindama. Mõned volitused, nagu näiteks Janoš Tšonka oma, on notariaalselt tõestatud.

Nende seas on allkirjastatud volitus ka ühelt inimeselt, kes oli 8. veebruariks, volituse allkirjastamise päevaks, tegelikult surnud. Neli hagejat – Janoš Tšonka, Alek Kreivald, Pjotr Jelissejev ja Maia Liiv – annavad Gude advokaatidele kirjaliku kinnituse, et neil pole mingisuguseid nõudeid Gude vastu ning nad pole kedagi volitanud enda eest kohut käima.

13. aprill 2006:

Gude hagile lisandusid Kajari ja aktsionär Sööli hagid, kes vaidlustasid samuti Urbanovitši kinkelepingu. Kajari jätab hagis mainimata, et aasta enne Luige ja Meltsase aktsionäriks saamist, mille seaduslikkuse ta vaidlustas, sattus ka Kajari ise aktsionäride hulka samal moel – kingiks saadud aktsiatega.

Esimese astme kohtus võitsid Luik ja Meltsas, vaidlus jätkub ringkonnakohtus.

Luige huve esindava Talkopi kohale kerkib kahtlusepilv notariaalse dokumendi võltsimises. Prokuratuur võtab asjast tuld ning palub politseil asja uurida.

Praegu:

Kohtuvaidlused jätkuvad, nagu ka kriminaalmenetlus Talkopi volituste väidetava võltsimise osas.

Kolmandas hagis nõuab Kajari välja konfidentsiaalseks kuulutatud lepinguid, millega müüs oma aktsiad ettevõtte juht Toomsoo.

Laferme juhatuse liikmeteks on saanud Hans H. Luige abikaasa Selle Luik ja koloriitne kuju Margus Järv – kunagine Luige firma EE Investeeringute juht, kes rahatuks jäänud firmast eelmise kümnendi lõpul Floridasse putkas ning keda Luik, nagu ta toona ise kinnitas, taga otsis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles