Aivar Reinap: varjatud suurmüük
16. september 2009, 23:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riik on panemas müüki sadade miljonite kroonide väärtuses riigimaad – ainuüksi eile pandi maa-ameti kodulehele üles ligi saja kinnistu enampakkumise teated.
Alanud on riigivara suurmüük, kuid kummalisel kombel toimub see laiema avalikkuse eest varjatult ning ilma suurema teavituskampaaniata. Vägisi jääb sest erastamisest mulje, et müüja eesmärk pole oma kaubast parima hinnaga lahti saamine.
Mäletan veel 1990ndatel toimunud erastamisi, kus Erastamisagentuur pööras reklaamile ja avalikule teavitamisele suurt tähelepanu. Saksa riigi toel ilmusid reklaamid isegi välismaal, et rohkem välisraha riiki meelitada, mis aitaks erastamishinda kergitada. Aktiivse meediatarbijana pole ma märganud ei maamüügi reklaame ega pressikonverentse-pressiteateid, mis meedias ja investorites võiksid huvi tekitada.
Et kauba eest head hinda saada, tuleks teavituskampaaniaga rõhutada praeguse müügi erakordsust, sest praeguses majandusolukorras võib olla tegu ainulaadselt soodsa investeerimisvõimalusega. Alustada tulnuks suuremate ja uudisväärtust ületavate metsamaade pakkumisega, mis oleks tekitanud avalikkuse huvi kogu müügiprotsessi vastu. Tugeva reklaamikampaania toel müüdi suhteliselt soolase hinnaga maha nii Tallinki kui ka mitmete teiste ettevõtete aktsiad. Maal, eriti metsamaal, on oma piiratud mahu tõttu kindlasti arvestatav väärtus, hoolimata praegusest keerulisest majandusseisust.
Ka endisele Erastamisagentuuri juhile Väino Sarnetile on riigi maamüük jätnud kahtlase mulje. «Otse ja omadele käitumisviis on aastatega tugevnenud,» leiab Sarnet, kes teab suurepäraselt kohalike huvigruppide mõju sellistele riigivara müükidele.
Riigil on eelarvesse hädasti lisatulusid vaja, sest euro-püüdlus eeldab praeguses kesises majandusseisus riigilt kas kulude kärbet või lisatulusid. Kuna kärpimise võimalused iga kuuga vähenevad, kuluvad maamüügist saadavad miljonid marjaks ära. Kiirelt lähenev aastalõpp tähendab ka maamüügiga kiirustamist, mis paratamatult vähendab hea hinna saamise tõenäosust. Nii nagu pankrotiprotsessis pole kiirmüügist reeglina võimalik turu madalseisus head hinda saada, tundub, et ka riigimaa müügist võib saada odav riigivara väljamüük.
Vähese reklaamiga, üksikute väikeste kinnistute pakkumisega alustatud müük jätab vägisi tunde, et kõik on tehtud selleks, et suurematel investoritel selle vastu huvi ei tekiks. Nii on võimalik üksikutel nutikatel ja informeeritud tegelastel sogasest veest priske saak välja tõmmata.