Einari Kisel: Kuldne alternatiivelekter
20. veebruar 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal otsustas riigikogu tõsta märkimisväärselt taastuvelektri kokkuostu hindu, seniselt 81 sendilt 115 sendile kilovatt-tunni kohta. Märgatavalt tõusevad ka toetused elektri müügil otse tarbijatele, samuti koostootmiselektri kokkuostuhinnad ja toetused.
Kõlab ilusasti: selle muudatuse tulemusel on meil taastuvelektritoodang kolme-nelja aasta pärast ligi 15 protsenti (eesmärk oli saavutada 5,1 protsenti 2010. ja kaheksa protsenti 2015. aastaks), uute elektri ja soojuse koostootmise jaamade teke käivitub üle kogu Eestimaa.
Asjal on ka teine tahk: kõrged toetused tõstavad oluliselt elektri hinda. Nii võib prognoosida, et kolme-nelja aasta pärast tõuseb hind seetõttu kuni viiendiku võrra.
Mitu energiaettevõtjat ja isegi rohelised on tõdenud, et uued kokkuostuhinnad on üllatavalt kõrged. Eestist võib leida elektritootjaid, kelle kasumimarginaal kasvab uute toetuste tõttu üle 70 protsendi, ka mõne tuulikuprojekti kasumimarginaal ulatub nendest hindadest lähtuvalt üle 40 protsendi, samas kui üldjuhul on energeetikas kasumimarginaal 10-20 protsenti.
Ehk teiste sõnadega: taastuvelektri ja koostootmisjaamade toodangu osakaalu kasvu oleks võimalik saavutada ka tunduvalt madalama kokkuostuhinnaga. Mõne aasta pärast maksame igal aastal elektri hinna kaudu üle miljardi krooni nendele jaamadele toetuseks, ligi 400 miljonit sellest on aga põhjendamatu tulu.
Riigikogu majanduskomisjonis tõdeti pärast põhjalikke analüüse, et põhjendatud oleks kokkuostuhinna tõstmine 95 sendile kilovatt-tunni eest. Valdav osa ettevõtjaid tunnistas, et see oleks täiesti piisav, et soodustada investeerimist. Majanduskomisjoni liikmed otsustasid aga toetusi rohkem tõsta, seda millegagi põhjendamata.
Toetuste määramisel tuleb lähtuda euroliidu riigiabi reeglitest, mille üks olulisemaid põhimõtteid on see, et toetust saavat ettevõtjat ei tohi «üle kullata». Sellised toetuste määrad on aga liigse toetamise maiguga. Riigiabi andmise juures tuleb alati lähtuda reaalsest vajadusest. Näiteks tuuleelektri toetamisel tuleks arvestada tegelikke tuuleolusid, mis on Eestis teiste liikmesriikidega võrreldes tunduvalt paremad. Seetõttu ei vaja tuuleelekter Eestis teiste riikidega võrreldes nii suurt toetust.
Seega on tegevust lõpetav riigikogu pannud tulevase valitsuse olukorda, kus Euroopa Komisjon võib leida, et Eesti taastuvelektri ja koostootmisjaamade toetused on põhjendamatult suured, ning kaevata Eesti selle pärast Euroopa Kohtusse. Võimaliku nõude suurus võib ületada isegi suhkrutrahvi, 713 miljonit krooni. Toetusi vähendada on uuel riigikogul aga jällegi äärmiselt keeruline: ettevõtjad hakkavad sel juhul süüdistama riiki õigustatud ootuse printsiibi rikkumises.
Tarbijad näevad selle seadusemuudatuse tegelikku mõju alles mõne aasta pärast, kui uued alternatiivelektrijaamad valmima hakkavad. Olen siiani ka ise olnud Rohelise Energia ostja, kuid selliste ülikasumeid andvate hindade kehtestamisega ei näe ma ühtegi põhjust, miks ma peaksin nendele ettevõtjatele veelgi enam peale maksma.