Heldur Meerits: kuuldused kapitalismi surmast on enneaegsed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeva maailma majandust on võimalik väga lihtsalt iseloomustada. Kui USA tarbijal ja Hiina tootjal läheb hästi, siis on kõik korras. See määratlus näitab paraku ühtlasi, et ei Eestil ega isegi Euroopal pole maailmamajanduses mingit määravat rolli. Eesti ainuke valik on kohaneda.
Kriis algas, kui USA tarbijate ülejõukäiv kulutamine ilmseks sai. Kuid avaldus kriis finantssektoris – aktsiabörsil ja laenuturul –, hävitades nõrgemaid panku. Meeleolude muutumine käis käsikäes aastaaegadega. Kuni novembrini muutusid arvamused aina süngemaks. Jõuti punkti, kust pessimistlikumaks oli raske minna. Toodi võrdlusi Suure Depressiooniga ning ennustati aastakümneid kestvat kaost. Siis saabus aga aprill ja koos sellega ka pööre sentimendis. Hakati uskuma valitsuste abinõude tõhususse ning trend pöördus. Nüüd oleme tunnistajaks aktsiahindade pöörasele tõusule.
Selline kronoloogia käib ainult finantssektori kohta. Reaalsektori ehk kaupu ja teenuseid pakkuvate ettevõtete käekäik kordab finantssektoris toimuvat suure viitajaga. Töökohtade kadumine maailmas jätkub. Kuid ka siin on tuvastatud pöördepunkt: töökohad küll kaovad jätkuvalt, kuid nüüd juba järjest aeglasemas tempos. See omakorda tähendab, et Meie Mats ei saa niipea veel palgatõusu loota.
Mark Twainilt pärineb lühidalt kokkuvõetav anekdoot: «Kuuldused minu surmast on mõnevõrra liialdatud.» Sama käib ka kapitalismi kohta. Mitmed vaatlejad jõudsid kriisi kõige süngematel kuudel näha kriisis kapitalismi elujõuetuse märki. Praegu võime toimunule rahulikumalt vaadata. Ja saame tõdeda, et kapitalismil pole häda midagi. Kindlasti on vaja regulatsioone täpsustada, kuid näiteks pangajuhtide palkade ja riskiahnuse piiramine kuulub pigem peenhäälestuse valdkonda.
Küll aga tuleb öelda, et majanduse tsüklilisust ei suuda me endiselt vältida. Alan Greenspanile vist hakkas tunduma, et ta suudab tsükleid igavesti üle kavaldada. Lõpuks osutus, et mitte. Ja kui kriis tuli, siis nii võimsalt, nagu sisaldaks ta endas ka eelmisi, ärahoitud kriise. Inimkonna tänapäeva teadmiste ja oskuste juures oleks targem keskenduda kriiside mõju leevendamisele ja oludega kohandumisele.
Ülemaailmses võrdluses sai ja saab Eesti kriisiga üsna hästi hakkama. Kasutati rohkem mõistust kui toorest jõudu. Et tegemist on väikese ja avatud majandusega, siis ei saa me kopeerida Saksa või Ameerika lahendusvõtteid. Siiski oleks valitsus saanud toimida palju paremini. Mitmete sammudega venitati, mitmed lahendused oleksid võinud julgemad olla. Selle venitamise eest maksame tulevikus konkreetset hinda, kas või juba edaspidi pankadele tasutavate laenuintresside näol.
Majanduse tsüklilisusest tulenevalt kõiguvad riigieelarve tulud, kuid kulutada tahaksime igal aastal sama palju – kui kõrvale jätta nii poliitikute kui valijate palav soov kulutusi kasvatada. Kuidas siis ebaühtlaste tulude juures saavutada ühtlased kulud? Meie plaan seisnes reservide moodustamises, mida oleks väiksemate laekumiste korral saanud abiks võtta. Kriisi sügavus ja vastavalt ka riigi tulude vähenemine tuli kõigile üllatusena. Meie rahavarud pole veel viimseni ära kulutatud, kuid juba on Eesti riik pidanud laenu võtma. Põhjuseks ka meie ebarealistlikud ootused kulude suuruse kohta. Pärast viimaseid edukaid aastaid hindasime oma kulutamisvõimet suuremaks, kui see tegelikult on. Kui püüame seda illusiooni ülal pidada, muutub riigi võlakoorem ebameeldivalt suureks. Ja suured võlad tähendavad suuri intressimakseid. Ja see omakorda vähendab meie võimet riigieelarvest kulutusi teha.