Ahto Lobjakas: majanduse tulevik ei ole ennustatav

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Kas tänane kriis  on uue ajastu algust või lihtsalt korrektsioon, millest majandussüsteem põhijoontes endisena väljub, arutleb Ahto Lobjakas.

Alguses oli kapital. Klassikalises poliitökonoomias tuntud kui «toodetud tootmisvahend» – tooted, mida omakorda kasutatakse edasiste toodete valmistamisel. Katalüsaatoriks lisaväärtuse tootmisel on kapitalile lisatud füüsiline töö ja aeg.



Karl Marxi ja Friedrich Engelsi inglise proletariaat töötas XIX sajandi esimesel poolel peenraha eest ealise alampiirita ja piiramatu töönädalaga. Tööjõud ei olnud kallis vara, sest teda kasvas peale kiiremini, kui kapitalil teda vaja oli. XIX sajandi proletariaat oli odavam kui Aafrikast toodud orjad, kellesse investeeriti rohkem raha ja keda seetõttu oli kallim asendada.



Aga Marxi ja Engelsi ennustatud verist arveteõiendamist varatute ja varakate vahel ei tulnud (välja arvatud Venemaal, kus Lenini bolševistlik rakuke oli Keisri-Saksamaa rahaga õigel ajal õigel kohal). Üks ajastu lõppes ja teine algas. Kapital muundus, kapitali taastootmise fookus nihkus füüsiliselt töölt tarbimisele. Tarbimisajastu tõi endaga kaasa sissetulekute kasvu kõigis ühiskonnakihtides, eriti proletariaadi ridades. Elukvaliteedi diferentsiaalide vähenemine omakorda avas ukse massidemokraatiale. Läänemaailma masside jõukus kasvas geomeetrilises progressioonis.



1930. aastail toimus korrektsioon, ülemaailmne majanduskriis eemaldas plahvatuslikult edenenud majanduskasvust liigse auru. Kannatasid peamiselt massid, tulemuseks poliitilised spasmid Euroopas (ja osaliselt ka USAs), millest kasvasid lõpuks välja nn heaoluühiskonnad, kus valitsused garanteerivad oma subjektidele inimväärse heaolu ümberjaotava maksupoliitika abil. Heaolu kasvu peamiseks mootoriks jäi endiselt tarbimine, seda aga kasvavalt krediidipõhiselt, tulevaste sissetulekute arvelt.



See oli ajastu, mille ukse vahele õnnestus kümneks-viieteistkümneks aastaks torgata jalg ka Eestil. Õnn ei olnud siiski meiega, eelmisel aastal saabus uus sajandi kriis ning nüüd seisab meie (ja maailma) ees küsimus: mis saab edasi?



Kas USA hüpoteeklaenude turu kollapsist alguse saanud krediidisurutis kuulutab taas uue ajastu algust või on jälle tegemist korrektsiooniga, millest praegune majandussüsteem põhijoontes endisena välja tuleb?



Maailma ilmselt kogenuim majanduspraktik, nüüd juba endine USA Föderaalreservi ülem Alan Greenspan ütles sel nädalal BBC-le, et kriis on «inimloomuse» normaalne reaktsioon pikaks veninud headele aegadele. Põhjuseks «inimeste kõigutamatu võime kestva jõukuse tingimustes uskuda, et nii läheb edasi».



Rahandusprofessionaalid alahindasid riski, ütleb Greenspan, ning teades, et kriis on vältimatu, ei osanud rõhuv enamus siiski pöördehetke ära tabada. Edasi läheb samas taktis, usub Greenspan – kasv taastub ja tuleb uus kriis.



Ka juhtivate majanduste reaktsioonid ei luba järeldada, et kriis oleks nende maailma muutnud. 24.–25. septembril Pittsburghis toimuvaks G-20 tippkohtumiseks valmistutakse vanades kaevikutes. Kõik on nõus, et midagi tuleb ette võtta (seda nõuab kriisist raputatud siseriiklik avalik arvamus), aga konkreetsete meetmete osas arvamused lahknevad.



USA ja Suurbritannia tahavad praeguse majandusmudeli etalonidena selle alustalasid tugevdada, esmajoones seada pankadele rangemad laenutingimused. Viimastel kümnenditel on pangad laenanud üha agressiivsemalt, investeerides üha vähemlikviidsetesse varadesse üha väiksema omakapitalitagatisega. Ärilehe Financial Times hinnangul oli 2000. aastate keskpaigaks laenude omakapitalitagatise keskmine suurus ülemaailmselt neli protsenti.



Saksamaa ja Prantsusmaa pole likviidsustagatiste osas sama entusiastlikud. Sealsed pangandussüsteemid on mitmekihilisemad. Erapangad saavad lisakapitali hankimiseks pitsitada osanikke. Aga olemas on ka riigiosalusega pangad, mille likviidsuse eest peab hoolitsema niigi raskes eelarveseisus valitsus. Lisaks veel hoiukassa-tüüpi organisatsioonid, mille omavara suurendamiseks tuleb raha küsida väikehoiustajatelt.



Berliin ja Pariis on seevastu enam huvitatud kliimavahetusest rahandussektori kõrgemates sfäärides. Sihikule on võetud nn boonusekultuur ehk eeskätt anglosaksi komme tasustada head tööd hea rahaga. Seda peetakse Vanas Maailmas peasüüdlaseks finantsmahhinaatorite ärgitamisel üha riskialtimale käitumisele.



Niisiis on suurriikide hoiakud endiselt tagasivaatavad. Räägitakse eetikast, aga nähakse võimalust konkurendil vaip alt ära tõmmata. Praeguse süsteemi radikaalset reformi ei taha keegi ning valitsused on status quo säilitamiseks nõus avaliku sektori likviidsusprogrammidesse mahutama triljoneid eurosid ja dollareid lootuses, et taastuv majanduskasv kulutused kunagi tasa teeb. Praeguseks on esimesi märke sellestki, et ärimaailm usub säärasesse strateegiasse. Rahvusvahelise rahandussektori ässad teenivad taas miljoneid, parematel juhtudel kümneid miljoneid eurosid aastas.



Pikemas perspektiivis pole asjad aga nii selged. Makromajanduslik kitsikus pole hoolimata mõnest positiivsest märgist oluliselt leevenenud. Kümned miljonid töökohad on kadunud ja valitsused üle maailma ajavad laenatud raha eest agressiivselt ekspansionistlikku rahanduspoliitikat, lootuses taaskäivitada tarbimisbuumi.



Tundub, et kriisi terapeutilist mõju alahinnatakse. Ometi on, millele mõelda. Kapital on nüüdseks pea lepitamatult lahutatud tööst. Klassikaline lisaväärtuse loomine, põllumajandusest autotööstuseni, käib arenenud maailmas peaasjalikult valitsustoetuste abil. Tarbimisest on saanud süsteemi ripats, ei maksa mitte reaalne tarbimine, vaid avatud tulevikuga tarbimispotentsiaal. Reaalset raha tehakse mujal, asjatundjategi jaoks üha vähem adutavatel viisidel, kus majanduslik risk ei ole ammu enam kalkuleeritav suurus. Piiriks on vaid taevas, nagu öeldakse. Kapital on enesesse pöördunud, abstraheerunud, kapitali väärtuse kasvu katalüsaatoriks on üha enam vaid puhas kapital ise. See, mida laenatakse, pole ammu enam raha, vaid idealiseeritud teenimispotentsiaal.



Kapitali irdumisel ühiskonna igapäevaelust on vältimatu mõju nii inim- kui riigipsühholoogiale. Enamik inimestest, kel puudub praktiline suhe meie aja kapitaliga, on taandumas süsteemi sotsiaalseks funktsiooniks, kapitali lisaväärtuse loomise instrumentideks puhtalt tänu oma eksistentsile. Süsteemi osas puudub neil nii kontroll kui mõistmine ja see võõrandumisprotsess saab praegustes oludes vaid süveneda.



Seni kuni süsteem töötab, on kõik hästi. Pikem kriis toob aga kaasa vältimatu vastureaktsiooni, esimeseks sihtmärgiks saavad süsteemi impersonaalseid jõude kehastavad iidolid. See, mis tuleb, ei pruugi olla Aldous Huxley poolt kunagi ennustatud nihilismiorgia, milles oma eksistentsi üle kontrolli kaotanud ja tüdinenud massid lõhuvad lõhkumise pärast. Kapitalismi psühholoogia pole enam see, mis ta oli eelmisel sajandil.



Vastandlik, tsentripetaalne ja osaliselt stabiliseeriv tendents on arenenud riikide kasvav roll kodanikkonna heaolu tagamisel. Heaoluühiskonna status quo säilitamiseks vajalikule varalisele ümberjagamisele on märkamatult lisandunud uusi funktsioone terrorismivastasest võitlusest sisserände piiramiseni. Praegune kriis on riigi legitiimsete funktsioonide sekka lisanud makromajandusliku stabiliseerimise kuni selleni, et vajadusel panku riigistada. See kõik suurendab riigi vastutust kodanike ees, kuid samas kasvatab ka kodanike võlga riigi ees.



Riigi patroneerival rollil on lumepalliefekt. Vastutades üha enam kodanike ootuste inflatsioonimulli eest, ei saa valitsused lasta sel lõhkeda. Iga kodaniku kaitseks astutud samm aga toob uued riskid ja vajaduse järgmiste sammude järele. Nii tundub paratamatuna, et ühel hetkel saabub riikliku ettehoolde printsiibi konflikt lääne ühiskonnakorralduse aluseks oleva isikuvabaduse põhimõttega. Konflikt saabub hetkel, kui sootsiumi heaolu tagamiseks astutud sammud kaaluvad üles üksikisiku suveräänsusele omistatava väärtuse, täis kõht maksab enam kui valikuvabadus.



Tulevik ei ole ennustatav lineaarselt. Ökoloogiline katastroof, ülerahvastatus, ammendamatu energiaallika avastamine, tulnukate saabumine või mõni muu deus ex machina võib igal hetkel muuta tundmatuseni kogu võrrandit. Sirgjoonelisel kursil paistavad siiski pilved.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles