Olev Raju: oh euro, millal sina tuled?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsus korrutab iga päev: tuleb pingutada püksirihma ja me saame kõigi majandushädade vastu imerohu – euro. Euro saamiseks vajalikest kriteeriumidest on aga mõned «ära unustatud».
Vastavalt Maastrichti kokkuleppele peab euroga liituda sooviv riik tagama, et «riigi pikaajaline intressimäär ei tohi ületada rohkem kui kaks protsendipunkti 3 kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmist» (nii on kirjas rahandusministeeriumi kodulehel). Meil on siiani lähtutud samal koduleheküljel olevast seisukohast, et «intressimäärade lähenemise hindamiseks puudub Eestil väikese riigivõla tõttu teiste riikidega otseselt võrreldav näitaja». Samuti on seal kirjas, et Eestil pole selle näitajaga probleeme.
Euroopas arvatakse teisiti. ELi keskpanga andmebaaside järgi olid juulis 2009 kolm paremat riiki Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland, kus näitaja oli vastavalt 3,34, 3,73 ja 3,76 protsenti. Lisades siia kaks protsendipunkti, leiame, et see kriteerium «läheb lukku» 5,7 protsendi peal… Sama allikas pakub Eestile nii-öelda ametlikku näitajat, mis mais oli 9,09 protsenti. Juulist alates ELi keskpank enam Eestile mingit arvu ei paku. Tundsin huvi, et kuidas leitakse näitaja siis, kui Eestil pole selle arvutamiseks piisavalt riiklikke võlakirju. ELi kolleegide vastus oli selge: erasektori pikaajaliste võlakirjade alusel. Need aga liiguvad praegu 15 protsenti ja kallimalt; ja ikkagi pole osta soovijaid. See on märksa kõrgem kui 5,7 protsenti!
Valitsus kärbib meeleheitlikult eelarvet, et tagada selle tasakaal. Kerkib küsimus, milleks need meeleheitlikud pingutused, kui teine nõue jääb niikuinii täitmata? Miks need majandust pidurdavad kärped? ELi liikmesriikide enamik igal juhul püüab riigieelarvega kriisi leevendada; kui vaja, ka kulutades eelarvet üle.
Praeguses olukorras on võimalik kaks põhilist stsenaariumi. Esimese stsenaariumi kohaselt jääb kehtima ELi keskpanga spetsialistide mulle öeldu: kui pole piisavalt riiklikke võlakirju, siis leitakse krediidiprotsendi näitaja erasektori pikaajaliste võlakirjade alusel. Lootust, et sel juhul me selle kriteeriumi lähema kolme-nelja aastaga täidame, ei ole. Euro ei tule enne viit-kuut aastat.
Teine stsenaarium oleks selline. Kuna ELi pank selle aasta juulist Eestile enam pikaajaliste võlakirjade protsenti ei paku, õnnestub meil Euroopale selgeks teha, et see kriteerium on Eestis alates juulist 2009 täidetud. (Ei usu seda varianti. Meenub, kuidas lubati selgeks teha, et Eesti on moosikeetjate maa ja ära hoida nn suhkrutrahv.) Ka siis muutume eurokõlblikuks alates 2011. aasta juulist ja euro tuleb ilmselt 01.01.2012, parimal juhul juulist 2011. Riigikogu uue koosseisu ja uue valitsuse ajal.
Kirjutis väljendab autori isiklikke seisukohti.