Pikevere küla elanik Maie kasutab ära head marjaaastat ning käib metsas, et raha teenida. Naise sõnul aitab teenistus suve üle elada.
Hea marjaaasta aitab rahaliselt toime tulla
30. august 2009, 19:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maie ütleb, et ümbruskonna metsades leidub igasuguseid marju, nii mustikaid, pohli kui jõhvikaid. "Seeneajal on seeni ka," lisab ta.
Marjul käib naine siis, kui on tellimus kelleltki, kes marjad ära ostab. Mustikakilo eest küsib 25 krooni, Maie teada on see kümme krooni vähem kui Rakvere turul.
"Mõni peab kalliks, aga siis ütlen, et marjad võid ju ka täitsa tasuta kätte saada, kui tahad metsa minna ja oma käsi määrida," naerab naine.
Ja ostjaid leidub. "Mis neil üle jääb, kui marju on vaja, aga metsa ei saa või ei taha minna."
Parematel päevadel tuleb teenistuseks oma nelisada krooni. "Tööd siin ju pole. Aga ega tööl käieski rohkem ei saaks. Siis peaksin olema betoneerija, võib-olla sel juhul teeniks 1500 krooni päevas," arutleb Maie.
Ise ta marju turul müümas ei käi, sest juba Rakverre sõit nõuaks liialt palju aega ja raha. Vahepeal oli tal tuttav Tartust, kes Maie korjatud mustikaid sealsel turul neljal päeval pakkus. "Aga siis teatas, et enam ei saa, kõik kohad on turul herilasi täis," sõnab marjakorjaja.
Terve tööpäev
Praegu on mustikaaeg, ja nii käib naine mustikal. "Kui tuleb keegi, kes tellib pohli, siis korjan pohli, kuigi need on seest veel toored," ütleb Maie.
Eelmisel neljapäeval oli ta saagiks näiteks kaks suurt ämbritäit mustikaid. Kokku 16 kilo. "Kuus ja pool tundi olin metsas." Hiljem tuli marjad ka puhastada, mis võttis samuti paar tundi aega. Reedel tõi Maie metsast veel ühe ämbri mustikaid juurde. "Kui oleks saanud kauem olla, oleks võinud rohkemgi korjata," on ta veendunud.
Tüütu töö või pikkade päevade üle naine ei virise. "Ma ju tahan sinki ja vorsti leiva peale. Igasuguseid muid asju tahan ka," põhjendab ta.
Ja leiab, et marja- ja seenekorjamine on üks võimalus suvi kenasti üle elada, ainult näpud peavad nobedad olema. Tüdimust metsa mineku vastu ei tunne, sest see oleks naljakas, kui ta laseks end oma laiskusest nälga surra.
Ümbruskonna metsi tunneb marjakorjaja hästi, käib seal jalgrattaga. Ning kui paaril eelmisel aastal pole saak väga hea olnud, siis tänavu on mustikaid metsas küll, ainult mine ja nopi.
Korjamist kergendab marjakorjamismasin. Marjade puhastamisel on oma süsteem: kuuris on seadeldis - puust raam, mis on kaetud marlitaolisest materjalist riidega. Selle peale paneb Maie marjad veerema. Praht ja lehed jäävad seadeldisele kinni, puhtad marjad aga jooksevad kasti.
Tahavad võiseeni
Kukeseeni Väike-Maarja lähedastes metsades eriti ei ole. "Aga Aegviidus on küll," märgib naine ja lisab kohe selgituseks, et tunneb sealseid metsi hästi, sest on kunagi ravimtaimetalus töötades käinud seal ravimtaimi kogumas.
Ainult et autot ei ole, kahetseb ta ning teeb pooleldi naljatades ettepaneku, et külalistest ajakirjanikel ju on masin, nii võiks kohe seenele minna. Ja Maiel ongi juba mitu tellimust inimestelt, kes tahaksid võiseeni osta.
"Kuid natuke vara on nende jaoks, septembris hakkavad tulema," teab ta. Naise sõnul jagub tööd metsas veel kauaks, sest jõhvikaaeg on alles sügise lõpus.
"Aga nüüd on mul kiire, sest tellija tuleb kohe marjadele järele, neid vaja veel puhastada," lausub naine, justkui viidates kümmekonnale väärtuslikule minutile, mis juteldes kaduma läinud.