Viie aasta eest nägime buumi algust

Foto: Graafika: PM

Poliitikud ja analüütikud kõrvutavad meelsasti Eesti praegust seisu mõne aasta tagusega. Lihtne on öelda, et majandus on langenud tagasi aastasse 2006 või 2005. Võrdlus jätab paraku varju vahepealsed muutused, mida toitis odava laenuraha sissevool.

Vaadakem korraks, mis elu elati Eestis alles mõne aasta eest. 2004. aastal, mil riigieelarve maht oli 49 miljardit krooni, ei olnud siin mingit kriisi. Põhiline majandusprobleem, millest 2004. aastal kõneldi, oli Euroopa Liiduga ühinemise tõttu tõusev suhkru hind.

Euroliitu astumine kiirendas majandusmootori käiku veelgi. Juba 2005. aastal kasvas Eesti majandus 9,5 protsenti. Riik sai teha ligi kahe miljardi kroonise positiivse lisaeelarve. Ometi olid riigieelarve kulud kroonides tol buumiaastal isegi koos lisaga vaid 55 miljardit krooni.

Isegi vahepealsete aastate kogu hinnatõusu arvestades (see on rahandusministeeriumi hinnangul 22,5 protsenti) ei tuleks praegu 2005. aasta eelarvekulude põhjalt kokku numbrit, mis on järgmiseks aastaks ministeeriumidele ja põhiseaduslikele institutsioonidele eelarve piirnumbris ette nähtud: 81,5 miljardit. Rääkimata valitsuse kehtivas eelarvestrateegias 2010. aastaks prognoositud eelarvemahust 91,6 miljardit krooni.

Suurim eelarvelahter

Tuleb välja, et 2005. aastal kulutas Eesti riik enda ülalpidamiseks oluliselt vähem raha kui praegu. Võib kõrvutada ka riigieelarve kulusid ministeeriumide kaupa. Mööndusega, et mingil määral on tegu õunade ja apelsinide võrdlusega, kuna kulude sisu on vahepeal kõvasti muutunud – aga suurusjärke võime ikkagi vaadata.

Näiteks haridusministeeriumi eelarve oli 2005. aastal 3,8 miljardit krooni, 2010. aastaks on aga esialgu lubatud 10,6 miljardit. Nominaalne kasv vahepealse ajaga 2,7 korda! Teekond tagasi 2005. aastasse oleks veel väga pikk.

Sotsiaalministeeriumi eelarve oli 2005. aastal 22,5 miljardit, järgmiseks aastaks on lubatud 37,3 miljardit krooni. Sotsiaalministeerium on konkurentsitult suurim eelarvelahter, mille osa riigieelarves on viie aastaga jäänud enam-vähem samaks: 45 protsendi lähedale (otse valitsuse alt tehtavaid kulusid arvestamata).

Kuid sotsiaalkulude osa SKTs ning ka kogu riigieelarve osa SKTs on vahepealse ajaga tugevalt kasvanud. 2005. aastal oli eelarve osa SKTst umbes 35 protsenti, tänavu aga üle 41 protsendi (teist lisaeelarvet arvestamata). Üks kiiremaid suhtelise kasvu kohti on olnud just pensionikulud, mille kärpimise võimalikkus või võimatus on praegu Eesti poliitika ehk kõige kuumem kartul. See kartul oleks külm, kui Eesti riik poleks tõstnud kulusid mõne aastaga tasemele, mis praegu käivad üle jõu.

Mis siis vahepealsetel aastatel juhtus? Vastuseks võib osundada kas või Swedbanki viimast majandusülevaadet: «2005.–2008. aastate väga kiire ja ülimalt tasakaalustamata kasv on põhjuseks, miks praegune majanduskriis on Balti riikides äärmiselt sügav.»
Õhk peab välja voolama

Vahepealsetel aastatel ehitati Eesti majandust ning sellest saadud maksutulude kaudu ka riigistruktuure üles põhiliselt odava välisraha toel, mille sissevool paisutas ka hinnad lakke. Mida kõrgem lagi, seda suurem pudenemine – näiteks on Pindi Kinnisvara ülevaatest näha, et kinnisvarahinnad on juba 2004. aasta tasemel.

Eestis ei ole täna ja homme mitte 2006. või 2005. aasta majandus, vaid majandus, mis sarnaneb nende aastatega mahtudelt, ent millesse on pikka aega odava raha abil õhku pumbatud. Osa õhku on nüüdseks välja voolanud, ent suur osa veel sees. Ning alles õhu kadumisel saame teada, mis aastasse oleme välja jõudnud.

Kommentaar

Peeter Luikmel,
Eesti Panga ökonomist:

Eesti nominaalne SKT ehk Eestis toodetud kaupade ja teenuste kogumaht mõõdetuna turuhindades on Eesti Panga kevadprognoosi kohaselt 2010. aastal umbes 203 miljardit krooni. Samal tasemel oli SKT ka 2006. aastal.

Riigi tulude mõttes on järgmisel aastal seega tõepoolest tegemist olukorraga, kus märkimisväärne osa maksubaasist ehk maksude kogumise aluseks olevast tulust ja käibest on samas suurusjärgus 2006. aastaga. Valitsuse liikmed ongi oma sõnavõttudes rõhutanud sellest tulenevat vajadust korrigeerida eelarvepoliitikat.

Pikemat perspektiivi silmas pidades tuleb majandusnäitajate tõlgendamisel arvestada, et pärast 2006. aastat on toimunud muutused majanduse struktuuris. Nii ettevõtted kui ka eraisikud on selle aja jooksul teinud uusi investeeringuid, mis üldiselt suurendavad majanduse kasvupotentsiaali. Samuti on tõusnud elanike keskmine sissetulek ning avalik sektor ja pangandus on kogunud olulisi sääste ehk tugevusvaru langusperioodiks.

Seetõttu on riigis ja majanduses ka järgmisel, 2010. aastal olemas teatav tugevusvaru ajutise langusperioodi läbimiseks ning kõiki riigi kulusid (k.a palku ja sotsiaaltoetusi) ei pea kohe tagasi viima 2006. aasta tasemele.

Riigi rahanduse seisukohalt toob selline olukord kaasa eelarve puudujäägi, mis lühiajaliselt on aktsepteeritav vaid eeldusel, et täidetakse Maastrichti kõik kriteeriumid ja ühinetakse euroalaga, majanduskasv taastub, järgnevatel aastatel viiakse riigi tulud ja kulud tasakaalu ning taastatakse reservid.

Kokkuvõttes võib öelda, et igasugune langus majanduse nominaalsetes mahtudes on väljakutse majanduse paindlikkusele. Mida paindlikum on majandus, seda valutumalt ja kiiremini kohandutakse uue olukorraga. Suutlikkus majanduskeskkonna muutustega toime tulla on eelduseks uute kasvuvõimaluste leidmisel.

Eesti selged eelised kohandumiseks on majanduse avatus ning tööjõuturu paindlikkus. Eelnimetatud tegurid võimaldavad mõnevõrra kergemini toime tulla ka Maastrichti eelarvekriteeriumi täitmisega.