Enn Vatter: vale argument
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigieelarve turgutamine käib ikka üht ja sama malli mööda. Võtaks õige siit natuke (oeh, ega keegi ometi vastu ole!), võtaks ka siit tsipake (oeh, ega keegi ometi vastu ole!). Paraku ei mingit avalikustatud analüüsi, et kui siit võtta, siis juhtub nii, kui aga napsata sealt, siis on lood sellised. Sama on ka nüüd, mil kahuritorud kavandatakse sotsiaalsüsteemi ründama, kahjuks rünnakut tõese teabega toestamata.
Kõige lihtsam on väita, et elanikkond vananeb (see, muide, on loodusseadus) jõudsalt, sestap ei suuda väheneva arvuga töötajaskond pensionärkonnale elatist teenida. Tasub aga küsida, millise Eesti seaduse alusel töötajate arv sotsiaalsüsteemi rahastab? Sotsiaalkindlustus toitub teadaolevalt üksnes sotsiaalmaksust, mida makstakse töötasult, mitte aga maksumaksjate arvust. Ka ei tohi unustada, et sotsiaalmaks koosneb kahest eri eesmärgiga osisest – pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajalik, mida arvutatakse rahas makstud töötasult ja muudeltki tasudelt.
Tänavu 1. jaanuaril oli Eestis eakaid/vanureid/seeniore, st inimesi vanuses 65+ umbes 230 000, aga potentsiaalseid töötegijaid vanusevahemikus 15–74 peaaegu 606 000. Nende kahe arvu juures peab aga silmas pidama, et esimene (230 000) ei näita pensionäride üldarvu ning töötegijate arvus on teatud hulk pensionäre, orienteeruvalt 21 000 – 23 000.
Praegu käib arutelu selle ümber, et töötajate arv (esialgu!) väheneb, vajaminevat sotsiaalmaksusummat ei saa kuidagi kätte. Aga miks me ei räägi töötasu või tootlikkuse kasvatamisest. Näiteks olles partnerriikidele üksnes allhanke odavtöölised, oleme eelmise aasta juuli andmeil isegi alampalgalt oma alampalgaga (278 eurot) ELi vaeseimas rühmas koos Bulgaaria (112 eurot), Rumeenia (137 eurot) jt üheksakesi nukrate alamõõdulistena.
Pensionäre oli 1. jaanuaril umbes 379 000, kellest vanaduspensionäre ligi 291 000 (sh ka 14 500 nn ennetähtaegset vanaduspensionäri). On märkimisväärne, et vanaduspensionäride arv nt aastail 2001–2008 tasahilju hoopis vähenes, suurenemist on näha vaid töövõimetuspensionäride seas (kivi tööandjate kapsaaeda).
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) kuulutab – õiged, aktiivsed tegijad ehk tööjõud on eluaastavahemikus 15–74. Paraku ei ole ILO pakutud ajaskaala alumine ots, nt 15–18-aastased veel tegijad. Neil tuleks veel koolitarkust taga nõuda. Eks kõrgtasemel tarkusenõudmisega peaks tegelema ka 19–24-aastased. Meie kallil Eestimaal on aga «reglementeeritud» pensionäristaatust määratleva ajajoone ületanu, nt 65+ – seda enam 70-aastane –, kindlapeale kas out, luuser või äpu.
Huvitav oleks tutvuda tõsiseltvõetavate uuringutega, kus on tõestatult kirjas, millistel aladel, millistes valdkondades võtab 65+ noortelt töökohti ära.
Usutavasti on eakad 65+ tööl kojameeste, koristajate, nõudepesijate, ehk ka tõlkijate ja FIEdena. Kas noored on päri sellistel kohtadel töötama, ehkki ka neil aladel vajatakse nii oskusi kui korralikkust.
Lisaks aktsiisidele ja käibemaksule on pensionäridel (vähemalt nn tavapensionäridel, eripensioni saajate kohta ei oska midagi öelda) kohustus summalt üle 3000 krooni kuus ületavalt osalt tulumaksu tasuda.
Ja lihtsalt teadmiseks, et Eesti vanaduspensionäri keskmine kuupension on umbes 30 protsenti kõikide valdkondade keskmisest kuupalgast. Aastal 2007 oli aga ELis see näitarv keskmiselt 60 protsenti.
Ka kehtib Eestis juunist 2000 Euroopa sotsiaalharta, mille artikkel 12 (lõiked 1–4 on täielikult vastu võetud) kirjeldab kohustusi ja õigusi sotsiaalkindlustusele (k.a sotsiaalkindlustus-õigusaktidest tulenevate hüvitiste säilimine). Otsigem nüüd kärpekohtade asemel parem tulukohti, st rahapada. Neid on olemas küll – nt ELi tõukefondid, ent ka maksude korralikust sissenõudest saadav. Esimese kvartali lõpuks oldi maksu- ja tolliametile, st Eesti riigile võlgu 5,2 miljardit krooni. Kogusummast moodustab 4,7 miljardit juriidilise isiku maksuvõlg.
Eesti riigi tõeliselt SUUR eesmärk on oma elanikkonnale, nii kodanikele kui ka teistele lojaalsetele kaasmaalastele inimväärilise riigi tagamine. Loomulikult tingimusel, et eranditult kõik Eestis elada/töötada/õppida soovijad sellele eesmärgi saavutamisele igati kaasa aitavad.