Sirje Niitra: teenindaja võiks lahkem olla

Sirje Niitra

FOTO: Peeter Langovits

Ehkki üks majandussurutise positiivseid mõjusid pidi olema võimalus vahetada kehvad töötajad välja paremate ehk kvalifitseeritumate vastu, näitab tegelik olukord pahatihti vastupidist.




Ühe suure Eesti järve äärde on rajatud luksulik puhkekompleks. Seal pole kokku hoitud millegi pealt. Õlgkatustega palkmajad ja uhke terrass koos sinendava basseiniga ei jää alla Vahemere maade kallimatele rannahotellidele. Ainult et tundub, nagu poleks teenindajad mitte mingit töökoolitust saanud. Baaris veini valavad noorukesed tütarlapsed ei tea kaubast, mida pakuvad, suurt midagi. Noorust arvestades ei peagi teadma. Veelgi enam, nad ei saa hakkama ka joogi hinna määramisega. Õuelauad ja -toolid on hiljutisest vihmast kuivaks pühkimata, nii et klientidel tuleb selleks köögist käterätti paluda. Ja nii ongi hea mulje hetkega pühitud.



Või teine pilt, seekord Tallinnast, ühest suure tee ääres paiknevast värske toidukraami müügiletist. Vanem müüja on arve kokkulöömisega nii hädas, et pean talle appi tõttama. Järgmisele kliendile jätab ta kauba hinnast kausi kaalu maha arvamata ja tagatipuks raha tagasi andmata. Ise on veel õigust täiski, kuni lõpuks viskab nõutud kroonid turtsudes üle leti.



Suure marketi müüja ei vaata ostjale otsa, teretamisest rääkimata. Ta on tüdinud ja õnnetu olemisega. Pole ka imestada, sest töö on raske ja üksluine. Samas kõrval teine kassapidaja on lahkus ise – kaubad lausa lendavad tema käes ühest kohast teise ja ostjaga on meeldiv silmside olemas. Tema juurde tahan teist kordagi minna.



Või linnaliini bussijuht, kes ingliskeelse härrasmehe küsimuse peale, kas sõiduk läheb kesklinna, vaid arusaamatult mühatab. Õnneks on abivalmis kaasreisija, kes pisut keelt mõistab, samas lähedal.



Usun, et seesuguseid  näiteid oskab igaüks lisada. Neist võib teha järelduse, et paljud tööandjad on majandussurutise tingimustes kergema vastupanu teed läinud ja vähese raha eest oskusteta inimesed palganud. Teiseks on veri ikka paksem kui vesi ja kui maakohas on ettevõtjal valida äsja kooli lõpetanud vennatütre või pensionilisa teenida sooviva lihase tädi ja võhivõõra vahel, langeb liisk igal juhul esimeste kasuks.



Siinkohal meenub aastatetagune vestlus ärimees Tarmo Sumbergiga. Ajakirjaniku küsimuse peale, miks pole ta oma uue, viie tärniga tähistatud majutuskoha vastuvõttu palganud modelli välimusega kaunitare, vastas mees: «Teenindaja ei pea olema ilus, ta peab olema lahke.» Vaat seda lahkust tahakski rohkem kohata!

Tagasi üles