Juhtkiri: eurotoetused – sõnadelt tegudele!

FOTO: Corbis / Scanpix

Eelmine rahandusminister Ivari Padar ei visanud kindlasti nalja, kui ta 1. aprilli Postimehes kirjutas: «Keskne roll majanduse käimavedamisel on eurotoetuste kiirel ja optimaalsel kasutamisel. Praegu on euroraha väljamaksete tegemine prognoositust tagasihoidlikum – ministeeriumid peavad märksa enam pingutama.»


Paraku räägitakse sama juttu juba pikemat aega. Mida kitsamaks kahanevad riigieelarve tulude pool ja investeeringud, seda valjemini ja rohkematest suudest. Jõuab aga avalikkuse ette statistika, selgub ikka ja jälle, et pingutused pole piisavalt vilja kandnud.



Eurotoetuste (ära)kasutamist on võimatu ületähtsustada. Siin ei ole midagi vaielda – see on võimalus lisaraha saada ja ka majandust turgutada. Esiteks on Eesti majandus sedavõrd väike, et iga sada miljonit on märkimisväärselt suur summa.



Teiseks saab masu tingimustes iga euro eest lihtsalt rohkem. Aastatel 2007–2013 on Eestil võimalik kasutada Euroopa Regionaalarengu Fondist, Euroopa Sotsiaalfondist ja Ühtekuuluvusfondist kokku 53,3 miljardit krooni.



Rahandusministeerium avaldas eile mahuka valitsusvälise analüüsi, kuidas eurotoetusi kiiremini ja praeguses olukorras tõhusamalt käiku lasta. Valitsus on lubanud, et teeb dokumendist omad järeldused. See kõik on tore, kuid oleks veelgi toredam, kui viimaks tähendaks kaagutamine ka munemist. Optimistlikuma noodina võiks siiski esile tuua, et tänavu esimestel kuudel väljamaksete arv tõesti suurenes ja teemaga seotud kõrged ametnikud avaldasid ka lootust, et aasta teine pool tuleb veelgi helgem.



Üks eile esitletud analüüsi järeldusi hurjutas infrastruktuuri suunatud raha liiga suurt osakaalu, mis parandab küll tööhõivet ehitussektoris, kuid majanduse arengut laiemalt ei toeta. Rahasüstide teatud ümberkorraldamine võib tõesti olla otstarbekas. Samas võib vajadust «suurte projektide» järele mõista, sest just tänu eurorahale on väikesel riigil võimalus teha turvalisemaks oma teid, tõhustada keskkonnasäästlikkust jne. Mõnigi neist objektidest on seotud ka endale võetud kohustustega.



Omamoodi vastuolulisel moel on üheks piduriks olnud toetusi taotlenud ettevõtted ise – need, kes hankekonkurssidel alla on jäänud. Ehkki põhimõte «kui mina ei saanud, ärgu saagu ka teised» tundub iseenda istumise all oleva oksa saagimisena, ei saa hangete vaidlustamist ka ettevõtjatele süüks panna. Lahenduseks oleks vettpidavam süsteem, mis välistaks mõttetu apelleerimise.

Tagasi üles