Juhtkiri: paanilised arvud, rahulik tulevik

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SEB sularahaautomaat.
SEB sularahaautomaat. Foto: Toomas Huik

Kuigi nii SEB kui Swedbank teatasid hiljuti suurest kahjumist, pole lugejatel põhjust kaastundlikult patja märjaks nutta. Näidatava kahjumi aluseks on suurel määral nn provisjonid. See tähendab, et pankur reserveerib teatava hulga nende laenude katteks, millest ta arvab, et neid ei pruugi tagasi saada. See on hinnang, mis võib ühel hetkel tulevikus tõeks osutuda, aga ei pruugi.

Provisjonide eraldamine on eelkõige panga enda otsus ja sõltub muu hulgas sellest, millist muljet pank tahab endast parajasti aktsionäridele või muule avalikkusele jätta. Eestis tegutsevad Rootsi pankade harud on üldiselt deklareerinud konservatiivset lähenemist – pigem eelistavad nad üleliia ette muretseda kui tagantjärele kahetseda. See on ju parem kui vastupidine variant.

Provisjonide taustal on siiski selgelt olemas ka objektiivne informatsioon. See on tähtajaks tasumata laenude jääk. Siiski ei maksa liituda nende kooriga, kes arvavad, et eluasemelaenu võtnud pered panku hirmsal kombel koorivad.

Kogusummas on üle 60 päeva laenumaksega viivitamine kasvanud äriühingute seas kiiremini kui eraisikute seas. Lisaks võib oletada, et kodu ehitamiseks võetud laenust loobumine ei käi nii kergelt kui ebaõnnestunuks osutunud äri lõpetamine pankrotiga. Nagu ütles veebruaris Swedbanki Eesti juht Priit Perens: «Väga raske on ette kujutada, et eraisikute laenuportfelli kahju sööb ära meie kasumi või kapitali. Nii kaua kui inimene elab, ta ikkagi maksab.»

Varasematel aastatel andsid pangad uusi laene rohkem, kui vanu tagasi said – summaarne laenujääk kasvas väga kiires tempos. Alates eelmisest sügisest on laenujääk kahanenud. Kasvu puudumine tähendab, et osa varasematest tuluallikatest enam pole.

Praegust aega iseloomustabki tendents, et pangad on asendanud need mitmesuguste tasude tõstmisega ning püüavad tekkida võivaid laenukahjusid kompenseerida võlgnikele senisest ebasoodsamaid tingimusi pakkudes. Selle näiteks on kas või need, kes lähevad heas usus panka raskete hetkede üleelamiseks maksepuhkust küsima ja saavad sealt ettepaneku intressi tõsta.

Muidugi, kurtmine, et pankurid on ahned, on lahtisest uksest sissemurdmine. See omadus kuulub nende ameti juurde. Vaevalt oleksime rõõmsamad, kui meie pangad oleksid tõepoolest suures kahjumis või reaalses pankrotiohus. Pigem oleks see ikka hullem.
Aga Eesti riigis on vaja kindlasti mõelda, kes tuleb ja saab sundseisus laenutarbijat toetada ja omavoli eest kaitsta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles