Juhtkiri: punane küsimärk
19. juuli 2009, 23:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiina kannapööre ekspordilt sisetarbimise poole
Erinevalt teistest suurtest majandusvõimudest teatab Hiina kasvanud sisemajanduse kogutoodangust. Kahtlemata ärgitab säärane tõsisasi, milles komakohtadeni täit selgust küll pole, mitmeid huvitavaid küsimusi. Näiteks: kas Hiina võiks maailmamajanduse taas käima vedada, kas viimastel kümnenditel kujunenud üleilmne tööjaotus hakkab murenema või mis saab Hiina kommunistlikust režiimist?
Proportsioonide meeldetuletamiseks on oluline märkida, et Hiina SKT on hoolimata möödunud kümnendite tormilisest kasvust ikka veel väiksem kui kümme korda pisema rahvaarvuga Jaapanil ning jääb mitu korda alla nii Euroopa Liidule kui ka USA-le.
Hiina vastutuult triivimine üleilmse majanduskriisi ajal on peamiselt tingitud sisetarbimist suurendavatest sammudest. Neid on Hiinalt ka juba ammu oodatud. Maailma õmblustöökojaks ja mujal välja mõeldud toodete koosteliiniks muutunud riik ei ole teiste maade toodangule väga kergelt avanenud ja pigem on eelistanud investeerida oma rahalisi ülejääke USA võlakirjadesse. Sisetarbimise ergutamist nimetatakse läänes reotooriliselt senisest vastutustundlikumaks suhtumiseks maailmamajandusse. Iseasi, kui suure tähtsusega maailmamajandusele on sealsed riiklikud suurprojektid ja mõningad eratarbimist soodustavad meetmed tegelikult, kui neile mõne aasta pärast tagasi vaatame.
Postimehe küsitletud majandusasjatundjate arvates pole tõenäoline, et Hiina veaks tõusule kogu globaalse majanduse. Selleks on sealne import hoolimata kolossaalsest rahvaarvust ikkagi liialt väike ja ka paindumatult tõrjuv.
Teine huvitav küsimus võiks olla, kas mõned möödunud kümnenditel Hiinasse kolitud tootmisharud võiksid sealse sisetarbimise ja hindade kasvades Põhja-Ameerikas ja Euroopas taas enam eluõigust saada. See peaks olema üks punast küsimärki kujundavatest joontest, mis huvitab nii äriinimesi kui ka ametiühinguid kõikjal läänemaailmas.
Küsimus, kas Hiinat jääb valitsema kommunistlik partei, on mõistagi jätkuvalt õhus. Mitmed Hiina tundjad on öelnud, et kommunistlik partei vajab ka praegu kiiret majanduskasvu nagu õhku. Järsk nõudluse langus läänes jättis esimeses järjekorras töötuks miljoneid Hiina tööstuspiirkondadesse kolinud töölisi. Nii ongi pigem kartus mässude ees see, mis sunnib astuma jõulisi samme sisetarbimise elavdamiseks. Kas ja kui pikalt suudab kommunistlik partei sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme majanduskasvuga varjutada, on iseküsimus. Hiina on kogu maailma jaoks suur punane küsimärk.