iDeal kampaania

Andres Arrak: august välja küll, aga kunas ja kuidas?

Majandusteadlane Andres Arrak.

FOTO: .

Majandusteadlane Andres Arrak ei usu, et Eestil oleks võimalik  majanduslikust august välja tulla enne, kui sama teevad meie põhilised kaubanduspartnerid.

Üks asi on küll selge. Majanduslangusele järgneb tõus niikuinii. Ja seda igasugu panikööride ning viimsepäevaennustajate kiuste. Marksistidel-leninlastel õnnestus küll «suure mõttetegevuse» tulemusena majandustsüklist lahti saada, ent millega see lõppes, seda oleme kõik omal nahal kogenud. Hea on siiski tõdeda, et alles sügisel Suure Depressiooni kordumist lubanud majandusteadlased ja analüütikud ei tegele enam mustade stsenaariumidega, vaid püüavad ennustada Eesti ja muu maailma august välja tulemise teid ja tempot. Hea seegi.

Tänavu märtsis ootamatult surnud USA majandustsüklite uurija Victor Zarnowitz on tõdenud, et majandusteadlased pole läbi aegade olnud kuigi edukad tsükli murdepunktide ennustamisel. Enamikku eestimaalasi tabas saabunud majanduslangus sama ootamatult nagu kevadkülvihooaeg sotsialistlikku põllumajandust. Mis seal salata, 2007. aasta augustis USAst vallandunud ja integreerunud finantsturgude tõttu kiiresti globaalseks muutunud langus muutis murelikuks ka paljunäinud ja -kogenud lääne analüütikud. Mis siis rääkida idaeurooplastest, kellele turumajanduslikud vitsad esmakordsed.

Tuleb tunnistada kurba tõsiasja – tänapäeva arenenud majandusteadus ei suuda ennustada ei majanduskasvu lõppu ega saabuva languse pikkust ja sügavust. Pikad kasvuperioodid ei kuulu siiski mitte minevikku ja ei pruugi lõppeda ulatusliku depressiooniga. Zarnowitz viitas ainsale tõestatud seaduspärasusele tsüklite ja nende ennustamiste kohta – sügavatele langustele on peaaegu alati järgnenud järsk tõus. Ennustused tavaliselt unustavad selle seaduspärasuse.

Zarnowitz uuris viimast kümmet sõjajärgset langust USAs. Käesolev on neist tõepoolest sügavaim. Kumulatiivne sisemajanduse kogutoodangu kasv langusejärgsel poolaastal oli USAs keskmiselt 7,7%. Keskmine langus oli samal ajal –2,0%. Kusjuures tõusud on olnud seda järsemad, mida sügavam on olnud eelnenud langus. Kuna käesolev langus on kõike muud kui leebe, siis on vastavalt Zarnowitzi reeglile oodata ka kiiret tõusu. Iseasi on, kas käesolev tsükkel saab olema V- või L-kujuline. Esimesel juhul pöördub majandus tõusule kiiresti, teisel juhul tardub pikemaajalisse stagnatsiooni.

Eesti on väike ja avatud majandusega riik ning seega globaalse tsükli tõmbetuultest mõjutatav. Meie eksport on aastate lõikes ületanud sisemajanduse kogutoodangut ligi poolteist korda. Selle näitaja alusel oleme üks maailma avatuma majandusega riike. Siit aga järeldub ka tõsiasi, et Eesti tõus saab tuleneda eelkõige meie põhiliste kaubanduspartnerite tõusust. Hiina majanduse kasvutempo on hetkel 8%. USA aktsiaturud sooritavad juba ülespoole rekordeid. See annab lootust.

Ma ei tahaks täies mahus nõustuda Maris Lauri ja Heido Vitsuri hirmudega Eesti tõusule pöördumise hilinemise suhtes. Meie majanduse struktuurist tulenevalt saame august välja tulla pärast seda, kui sama on teinud meie põhilised kaubanduspartnerid. Kui me püüaksime esimesed olla, siis teeks see meile kindlasti au, aga kahjuks on kõik ajaloolised katsed iseennast juukseidpidi lombist välja tirida ebaõnnestunud.

Lauri kardab, et kui Euroopas tekivad uued töökohad enne kui meil, jookseb Eesti noortest ja tegusatest tööinimestest tühjaks. Mina seda ei usu. Vastupidi, meie kaubanduspartnerite elavnemine mitte ei kaota Eestis töökohti, vaid loob juurde – meie ekspordisektoris. Kas Eesti on selleks valmis, sõltub struktuurimuudatuste kiirusest ja paindlikkusest. Vastu mitmeid ennustusi ei ole tööjõud osutunud Euroopas piiriüleselt väga mobiilseks. Suurem palk ei kompenseeri tihti kodust ja perest eemalolekut. Ja kui pereisa teenibki piiri taga mõnda aega suurema summa raha, siis on üsna tõenäone, et vähemalt osaga sellest toetatakse koduseid pereliikmeid või sooritatakse mõni suurem ost kodumaal.

Majanduslangused on kõige muu hulgas kasulikud selleks, et nad loksutavad raha ja tööjõu uutesse, homsetesse majandusharudesse. Headel aegadel on nad sageli liikunud valesse kohta. Eestis tekkis buumiaastatel liiga palju igasugu küünelaki- ja elustiilifirmasid. Liiga palju ehitati tänini tühjalt seisvaid majakarpe, mille seinad ilma kütmata niiskust koguvad ja lõppkokkuvõttes buldooserit ootavad.

Ameerikas vallandati enne praegust kriisi iga nädal ligi miljon töölist. Kaks viiendikku neist seejuures vastu nende tahtmist. Ja iga nädal sai kas miljon või veidi vähem või veidi rohkem inimest tööd. Aastas on viiskümmend kaks nädalat ja kogu Ameerika tööjõud on umbes sada kuuskümmend miljonit inimest. Sellise tempo juures uueneb töötajaskond keskmiselt iga kolme aastaga.

Eestis on Eurostati viimaste andmete kohaselt tööpuudus 15,6% ja kasvab sügisel pärast hooajatööde lõppemist ilmselt veelgi. Kõrgeim on see näitaja veel vaid Hispaanias ja Lätis. Euroopa Liidu keskmine on 8,9%. Korrektsioon ja majanduse struktuurimuutused saavadki toimuda läbi tööpuuduse ajutise kasvu. Kõik majandused kukuvad aeg-ajalt auku. Kui kiiresti sealt välja tullakse ja edasi joostakse, sõltub eelkõige tööturu ja haridussüsteemi paindlikkusest.

Heido Vitsur ja Arengufond on veendunud, et valitsus on see, kes peab erasektori poriloigust välja aitama. Mina seda ei usu. Olen ise olnud väga kriitiline valitsuse majanduspoliitika suhtes buumiaastatel. Ent tuletagem meelde, et kolmveerandi ulatuses on Eestis tegemist siiski erasektoriga. Valesid majandusotsuseid ei langetatud mitte ainult ja peaasjalikult Toompeal. Tänaste probleemide allikas on eelkõige valed investeerimis- ja tarbimisotsused.

Eestile anti 1992. aasta rahareformiga ajalooline võimalus. Fikseerides krooni kursi Saksa marga külge suhtega kaheksa ühe vastu, fikseeriti ühtlasi ka Eesti hindade ja palgatase Saksamaa suhtes. Hinnad osutusid seega Lääne-Euroopaga võrreldes umbes kaks korda madalamaks ja palgad kohati kümme korda madalamaks. Kõik see andis tohutu kulueelise meie ekspordisektorile. Samal ajal oli Eesti tänu õnnestunud liberaalsele majanduspoliitikale muutunud maailmas üheks atraktiivsemaks paigaks väliskapitalile. Enne 1997. aasta kriisi püstitas Eesti omalaadse rekordi. Raha pakkumine, mis sõltub meil otseselt välisvaluuta reservidest, kahekordistus aasta jooksul. Samal ajal kasvas sisemajanduse kogutoodang aastatel 2000–2007 kumulatiivselt Lätis 36,3%, Leedus 28,8%, Eestis 28,1% ja Euroopas tervikuna 16,1%.

Niisiis, Eestisse voolas raha ja madal kulubaas lõi ekspordivõimaluse. Samal ajal käivitus kaks paralleelset võidujooksu. Fikseeritud kursi ja kiire inflatsiooni tingimustes tõusis meie elatustase ja kadus kulueelis. Eesti on (eriti Tallinna kesklinn) praegu üks Euroopa kallimaid riike ja tööjõud ei ole eriti odav. Teine võidujooks puudutas Eesti ekspordipotentsiaali ehk siis kaupade «made in Estonia» kvaliteeti. Rämpsu õnnestub madalate hindadega müüa küll. Et kallilt müüa, peab kvaliteet tõusma. Eesti jaoks oli ülioluline, kumb jooksudest jõuab enne finišisse.

Tõehetk saabus tegelikult üsna ruttu, vaid viieteistkümne aastaga. 2008. aastal sai selgeks, et enamik sissevoolanud raha ei läinud mitte ekspordivõimelisse tootmisse, vaid firmajuhtide edevatesse ametisõidukitesse, olmeelektroonikasse ja turismireisidesse. Kahjuks.

Kriisieelsel 2007. aastal kasvas reaalpalk Eestis 14%, tootlikkus samal ajal alla viie protsendi. Jooksevkonto oli miinuses 43 miljardi krooniga. Kui me nüüd ütleksime «sorry!», devalveeriksime ja hakkaksime n-ö otsast peale, ei võtaks muu maailm meid enam tõsiselt.
Seepärast ongi oluline koos, rõhutan, koos august välja tulla. Kõik peavad tõele näkku (ehk siis peeglisse) vaatama ja oma vigu tunnistama. Nii era- kui ka avalik sektor, nii tööandjad kui ka töövõtjad, nii laenuandjad kui ka laenajad, nii tarbijad kui ka tootjad.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles