Kaja Koovit: klassivihale hoogu juurde
/nginx/o/2022/01/03/14291391t1h8b6c.jpg)
17. juuli 2009, 21:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalministeeriumi eile kooskõlastusringile saadetud valitsuse määruse eelnõu, mille kohaselt peaks vanemahüvitise maksimum tõusma järgmisel aastal 15 protsenti, 35 316 kroonini, kütab kommentaariumides kirgi ja klassiviha. Pole ka imestada.
Ümberringi koondatakse. Kellel paremini läheb, see pääseb palga vähendamisega. Aga igatahes pole inimest, kelle tuttavate seas poleks tööst ilma jäänuid. Riigiisad pajatavad kokkuhoiu- ja kärpevajadusest ning vajalike miljardite leidmiseks minnakse suure tõenäosusega ühel või teisel kujul pensionide kallale. Analüütikud prognoosivad keskmise palga languseks üle kaheksa protsendi. Selle taustal ületab vanemahüvitise lae tõusunumber inimliku taluvuse piiri ning kõlab juba mõnitamisena.
Ei loe siin midagi, et tõusu määrab seadus ning summa tugineb mullustele numbritele. Raha selleks tuleb ju üldisest solidaarsest katlast, milles leem juba üsna lahjaks jäänud, ja sedagi lurri hakkab nappima. Puudus tekitab ebaõigluse tunnet ja viha.
Või ongi see eesmärk? Et vihast pimestatud sotsiaalsed grupid üksteist pureksid ning riigiisade tegemistele tähelepanu ei jõuaks pöörata. Jaga ja valitse!