Taavi Veskimägi: milline on Eesti plaan B?

Taavi Veskimägi

FOTO: arhiiv

Postimees.ee avaldab eksrahandusminister Taavi Veskimägi arvamusloo, kus poliitik esitab kaheksa julget soovitust Eesti elu reformimiseks - eelkõige siis juhul, kui Eestil ei õnnestu eurole ülemineku kriteeriumeid täita.


Ainsa adekvaatse vastusena süvenevale kriisile on seni saavutanud laiema konsensuse eesmärk liituda euroalaga. Sügiseks võime leida end olukorras, kus suurele osale ühiskonnast on jõudnud kohale arusaam, et euroalaga liitumise järjekordne katse on luhtunud. Kas meil on siis olemas plaan B? Ei ole.

Tasub karta olukorda, kus euroalaga liitumise ebaõnnestumise ja alternatiivse adekvaatse plaani puudumisel tabab ühiskonda tugev emotsionaalne kokkukukkumine. Eesmärgi kadumine kriisis lükkab meid veelgi sügavamasse ebamäärasusse.

Plaan B vajadusest on vähe räägitud. Pikemast plaanist on üldse ad hoc eelarvekärbete kõrval vähe räägitud. Meeldiv erand on olnud siin n-ö valge paberi töörühma seltskond, kus on viimastel kuudel nende teemade üle arutatud. Tahaksin alljärgnevalt markeerida ära teatud minu visioonis olulised pidepunktid plaanile B, mis on osaliselt leidnud kajastamist juba valges paberis.

Esiteks tuleb küsida, miks euro on olnud oluline? Esmane eesmärk on olnud suurendada läbi euroalaga liitumise majanduskeskkonna usaldusväärsust ja teha Eesti kapitalile magusamaks.

Teiseks on soovitud vahetuskursi risk lõplikult maandada.

Plaan B peab täitma sama eesmärki. Minu jaoks on plaan B põhimõtteliste mitte-konventsionaalsete lahenduste plaan meie senise arengu suhtes. Ja põhimõttelisi muutusi on muuseas meil vaja nii euroga kui eurota. Euroalaga liitumine lihtsalt tasandab muutuste kiiruse ja radikaalsuse vajaduse. Mis võib olla isegi pikemas vaates halb. Ainult kriis annab platvormi nii ulatuslikeks muutusteks, kui on vaja uuele heaolu kasvu mudelile aluse panemiseks.

Eesti efektiivseks

Plaan B peab olema eelkõige ühiskonna suurema efektiivsuse plaan. Nii kuluefektiivsuse kui ressursside paigutuse tõhususe kava. Ehk nii plaan teha asju paremini kui teha õigemaid asju, alates inimeste enda elukorraldusest, lõpetades riigiga. Ühiskonnas tervikuna.

Tänaseks 45 protsendi tasemele kasvanud riigi kulutused SKPst tuleb saada suuremate järgiandmisteta avalike poliitikate eesmärkides läbi suurema tõhususe ja mõjususe tagasi 35 protsendi rajajoone alla. Suuremat heaolu ümberjaotamist ei saa me tööinimeste huve rängalt riivamata endale lubada. 2009. aasta teine lisaeelarve on kujukas näide sellest, mis hakkab maksude, aktsiiside ja riigivõlaga juhtuma, kui proovime asuda finantseerima 10 protsenti üle jõu käivat riigi kulubaasi.

Riigi tegevuse drastilise efektiivsuslanguse taga on «headel aegadel» olnud erakondade keskendumine üksikute sihtrühmade huvide maksimaalsele teenindamisele, tehes seda laiema perspektiivita.

Maksuvabastuste, sotsiaaltoetuste - pensionide ja vanemahüvitisteni välja - mahud on kasvanud just erakondade lühiajalise poliitilise kasu saamise nimel üle ühiskondlikku rikkust arvestava efektiivsuse taseme.

Erakonnad on võidelnud sihtrühmade eest kitsarinnaliselt ja pimesi. Uskudes, et teatud primitiivsed poliitilised märgid - näiteks pensionid kahekordseks, tulumaksuvabastus esimesest lapsest, õpetajate palk kahekordseks, vanemahüvitis kahekordseks - tagavad antud sihtrühma jäägitu toetuse.

Plaan B elluviimine osutub Eestis mastaapselt võimalikuks, kui märgipõhine poliitika ja seda kandvad erakondade meediamanipulaatorid poliitikas pankrotistuvad. Poliitika käsitluse lähtekoht muutub läbi kehtiva poliitilise paradigma pankroti.

Tooksin alljärgnevalt 8 põhimõttelist muutust, mis tuleks süvenevat kriisi kasutades läbi viia ja mis peaksid plaanis B sisalduma.

1. Avatum ja rahvusvahelisem Eesti

Eesti on formaalselt rahvusvaheliselt integreeritud riik. Mõttemudelite, hoiakute ja tegevuse mastaapsuse tähenduses toimime tihti aga isoleeritud saarena. Näeme maailma läbi Eesti fookuse, peaksime aga nägema Eestit läbi globaalse fookuse. See annaks lähtekoha teha siin õigeid asju õigesti.

Selle saavutamiseks peaks muutuma Tallinn oluliselt rahvusvahelisemaks ja avatumaks linnaks oma rahvusvahelise multikultuursusel põhineva kogukonnaga. Piisava erikaaluga rahvusvahelise kogukonna teket, mis võimaldaks tuua siia hoopis teisel tasemel teadmisi, kogemust ja kapitali, tuleks soodustada alates maksusoodustustest ja töölubadest kuni suhtumise muutuseni teistsuguste inimeste suhtes.

Ka meie enda noortel, kes harjuvad välismaal õppides palju avatuma, tolerantsema ja erinevamaid võimalusi pakkuvama keskkonnaga, oleks siis palju lihtsam teha otsust Eestisse tagasi pöördumiseks.

Riigivalitsemise puhul annaks tihedam rahvusvaheline integratsioon võimaluse delegeerida teatud avalikud ülesanded kas regionaalsele või üle-Euroopalisele platvormile. Näiteks saaks teostada konkurentsi, keskkonna, finantsturgude jne järelevalvet regionaalsel alusel loodud ühisasutuste baasil, olgu see kas või Baltoskandia konkurentsiamet. Sellest lähtuv mastaabi- ja kvaliteediefekt annab tohutu võidu tõhususes. Sama raha eest saab oluliselt enam ja paremat avalikku teenust.

2. Aktiivsem riik

Riigi kui eestvedaja ja suunanäitaja positsioon peab muutuma aktiivsemaks, samas riigi heaolu ümberjaotav osakaal ei tohi suureneda. Aktiivsema riigi üks põhieeldus on ametnikkonna headel aegadel maad võtnud stagnatsioonist ja mõttelaiskusest välja kiskumine. Seda saab teha näiteks ametikohtade roteerimise kaudu ja korraldades avalikke konkursse juba täidetud ametikohtadele.

Aktiivsema riigi positsioon tähendab kindlasti vajadust kujundada Eesti administratiivse arhitektuuri muutmine paindlikumaks. See võimaldab rühmitada valdkondi ministeeriumide vahel ümber vastavalt muutunud eesmärkidele ja prioriteetidele. Näiteks tingimustes, kus riigi tasandil on eesmärgiks seatud eksport, tuleks välisministeerium kujundada eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel võib selleks tõsta majandusministeeriumist kogu väliskaubanduse kompetents ümber välisministeeriumi.

3. Paralleelvaluuta euro

Kui meil ebaõnnestub täisliikmena euroalaga liitumine, siis tuleb juhul, kui reaalmajandus suudab kulusid tänase krooni-euro vahetuskursi juures piisavalt tagasi tõmmata, olemaks eksporditurgudel konkurentsivõimeline, võtta eurod kroonide kõrval ametlikult paralleelvaluutana ühepoolselt kasutusele. Eesti eurostumine ettevõtete ja kodumajapidamiste tasemel intensiivselt, sellele tuleb anda ametlik raamistik. Maksimaalselt 6 kuuga toimuks turupõhine muutus kroonilt eurole, kui majandusest 1/3 moodustav valitsussektor viiks oma tegevuse eurosse.

4. Tehingupõhine maksukeskkond

Tunnistan ausalt, selles poliitikas olen ise teatud ideoloogilises kimbatuses. Kas muuta Eesti maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks - sissetulekust sõltumata, madalate määradega, ilma erandite ja maha arvamisteta? Maksupoliitikal ei oleks majandus- ja sotsiaalpoliitilist eesmärki, vaid ainult ülesanne tuua riigikassasse raha. Või muuta täiesti kurssi ja võtta ambitsioon teha Eesti läbi erandite kapitalile magusaks, olla paindlik ja pakkuda personaalset lähenemist igale potentsiaalsele investorile?
1,3 miljoniga Eesti vajab majandusarengu taastamiseks kapitaliomanikega lähiaastatel 30-40 head deal'i mahus 10-15 protsenti SKPst. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda selle tehingu jaoks optimaalset maksu- ja administratiivset keskkonda.

See eeldab proaktiivset, ise investeeringuid otsivat riiki koos konkreetse ametiisikuga, kes selle eest vastutab. Nagu seda tehakse majanduses. Valitsuse tasandil sündinud õiguste-kohustuste pakett võiks jõuda hiljem parlamenti, kus antakse konkreetsele valitsuse tasandil sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega. See on erandite tee, mida oleme püüdnud seni vältida.

5. Hariduse kvaliteet

Hariduses tuleks kogu vana Res Publica hariduspakett realiseerida: üldhariduses pearaha süsteemi rakendamine ning erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende vahelise konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses tuleks siduda koolid nõudlusega st ettevõtjatega koos koolide erastamisega ettevõtlusorganisatsioonidele ja ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel tuleks saata hulk meie paremaid ajusid välismaale õppima ja kärpida meie enda ülikoolide arvu drastiliselt läbi neile esitatavate nõuete. Kvaliteetse hariduse tagamiseks on igal tasandil Eesti ühiskonnal ressurssi oluliselt väiksema arvu õppeasutuste jagu. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

6. Isikustatud tervisekindlustus

Ravikindlustus saab jääda tulevikus ainult osaliselt solidaarseks. Enamuses tuleb üle minna isikustatud tervisekontodele, kuhu laekub enamik inimese sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest. Raviteenuste rahastamise süsteem võik olla kolmesambaline: solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, isiklike tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust rahastatavad teenused (a la hambaravi).

7. Vajaduspõhine toetuste süsteem

Ilmselt on kujunenud tänases võimukoalitsioonis üsna lai konsensus lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusel põhinevaks ja hinnata eesmärgist lähtuvalt, kas konkreetne inimene vajab sellist toetust.

See tähendab, et toetuste maksmisel ei võeta arvesse mitte ainult inimeste jooksvaid sissetulekuid, vaid ka omatavat vara. Kallist eramut Nõmmel või 50 hektarit metsamaad omav inimene ei peaks saama toimetulekutoetust pärast teatud ajaperioodi, mis on vajalik elukorralduse sissetulekute vähenemisest tingitud muutmiseks.

8. Heaolu muutusele reageerivad pensionid

Pensionide osakaal riigieelarvest ja SKPst on kasvanud tasemele, kus laenuta ei saa pensionite maksmist rahastada. Midagi tuleb ette võtta. Üks võimalus oleks pensionid muuta allapoole liikumise suhtes paindlikuks, võimaldades pensioniindeksil muutuda negatiivseks.

On loogiline, et kui pensionide ideoloogia on olnud siiani selline, et pensionärid peavad saama osa solidaarselt üldisest heaolu kasvust, peab solidaarsus kehtima ka üldise heaolu languse juures. Praktikas saaks seda teha, kaotades pensionide täiendav tulumaksuvabastus või kehtestada pensionäridele ravikindlustusmakse. Näiteks 3000-kroonise tulumaksuvabastuse kaotamisel väheneb keskmine pension ca 10 protsenti ehk 500 krooni.

See oleks ilmselt suhteliselt proportsionaalne, arvestades kevadist 5-protsendist pensionikasvu.

Tagasi üles