Heiti Hääl: meil valitsevad populism ja võimuiha

Heiti Hääl nendib, et Eestil pole praeguses majandusolukorras rasketest otsustest pääsu. Riik peaks tema sõnul kärpima kõiki sotsiaaltoetusi ning kehtestama ettevõtte tulumaksu. Foto: Peeter Langovits

Alexela Oili ja veel paljude täna edukate ettevõtete omaniku Heiti Hääle sõnul ei saa tarbimist maksustada olukorras, kus majanduse on «puu taha keeranud» just tarbimine.

Mida arvate Eesti majanduse praegusest supist, olles ise kõrvuni selle sees?

Õnneks on terminaliäri selline, millel ei ole Eesti majandusega mingit seost. See ei sõltu Eesti majandusest, küll aga sõltub kahjuks Eesti poliitikast, mis on viimasel kahel aastal selgelt transiidi vastu töötanud.

Annaks jumal, et meie poliitikutel jätkuks tarkust neid otsuseid, mida Läti täna teeb, teha enne, kui oleme selles olukorras, kus Läti täna on. Mõistan, et neid väga ebapopulaarseid otsuseid ei taha keegi teha enne, kui vähemasti kohalikud valimised läbi on.

Mul ei ole mingit viha pensionäride või noorte emade vastu, aga kui tänases seisus oleme koha peal, kus maksulaekumine on viie kuuga kaks miljardit krooni väiksem kui aasta tagasi, aga tänavune eelarve oli tehtud ligi 20 protsendi kasvu pealt, ning üle poole nüüdseks järele jäänud eelarve mahust moodustab sotsiaalministeeriumi eelarve, siis pole seda lihtsalt võimalik täita. Ütleksin, et kui oled endale liisinud Mercedese, aga sind on töölt lahti lastud ja tulusid enam ei ole, siis pole midagi parata – Mercedes tuleb liisingfirmale tagasi anda ja sõita Fiat Unoga.

Veel aprilli algul tõsteti pensione. Kui täna üritatakse seda korvata käibemaksu tõusuga, siis lööb see valusalt lõpptarbijat. Näiteks tõuseb bensuhind vähemalt krooni võrra ja see mõjutab meid kõiki. Kui käibemaksu tõstetakse nii palju, et tarbija seda maksta ei suuda, süvendab see ebakindlust. Majandus on ju praegu puu taha keeranud puhtalt tarbimise langus.

See, et nii paljusid puudutavad maksutõusud tehakse teatavaks seitse päeva enne nende jõustumist, pole aga kuidagi ühele õigusriigile kohane. Nii lihtsalt normaalses ühiskonnas ei tehta. Kahjuks on meie valitsejatel populism ja võimuiha märksa olulisemad väärtused kui Eesti riigi jätkusuutlik tulevik. Sellisel riigil pikka pidu ei ole.

Mis siis teha tuleks, et Eesti riik ikka kestaks?

Midagi teha ei ole, tuleb minna kõigi sotsiaaltoetuste kallale. See on ainus koht, kust saab kulusid oluliselt kärpida. Kõigilt toetustelt näiteks kümne protsendi võtmine annaks ligi neli miljardit aastas, mis juba on midagi. On kõlanud ka ettepanek, et välisministeerium võiks sulgeda välisesindused, kuid muutes Eesti rahvusvaheliselt mutimullahunnikuks, on võimalik kokku hoida alla 100 miljoni krooni. Need arvud on võrreldamatud.

Kas arvate, et majanduslanguse põhi on käes?

Ei, ma ei arva nii. Ma küll kangesti loodan, et see saabub selle aasta numbri sees. Uus tõus tuleb igal juhul väga palju aeglasem kui oli kukkumine.

Milliseid uusi makse ettevõtlus välja kannataks?

Ehkki see kõlab minu kui ettevõtja suust jaburalt, oleksin mina isiklikult päri ettevõtte tulumaksu kehtestamisega. See maks ei peaks väga suur olema, et Eestisse investeerimise tahtmist mitte ära kaotada, aga mingi kümne protsendi suurune ettevõtte tulumaks võiks olla. See pole veel ka se number, mille puhul hakkaks tekkima hirmus varimajandus ja maksude varjamine. Selle raha maksaksid pealegi 80 protsendi ulatuses suured välismaalastele kuuluvad ettevõtted. Need on meie pangad, mis endiselt imekasumeid deklareerivad, Eesti Telekom ja teised edukad suurfirmad. Täna viivad ju lugupeetud Skandinaavia pangad, korjates siinselt turult suuri kasumeid, selle raha Eestist ilma mingi maksuta minema. Pealegi on needsamad pangad üsna suures osas praeguse Eesti majanduse ja siinsete inimeste mured ise tekitanud. Olid ajad, kui laenu anti igaühele, kel suust sooja õhku tuli ja see oli vaat et ainus finatseerimise tingimus. Täna on suur osa nende laenudega hädas. Ma tahaks küsida, kus need pangaanalüütikud siis olid.

Kas Heiti Hääl saab täna pangast laenu, kui küsib?

Ei. Ainult tagasi pean maksma ja kogu aeg. Ma siiski usun, et meil tegutsevatel Skandinaavia pankadel on varasematest majanduskriisidest Soomes ja Rootsis olemas see kogemus, et nad ei rutta ettevõtteid raskustesse sattumisel kohe ära tapma. Pangad peaks need ajad, mille tekkimises nad ise paljuski süüdi olid, koos ettevõtjatega üle elama. Tõsi, väga palju selliseid märke tänasel pangandusturul ei ole. Eelkõige peaks pangad varuma kannatust. Nad peaksid suutma vahet teha ettevõtjatel, kes ümbritseva keskkonna normaliseerumisel on jätkusuutlikud, ja neil, kes ei ole.

Teid on süüdistatud, et segate Paldiskis kokku solkkütust, mida müüte Aafrikasse ja Ameerikasse. Vastab see tõele?

Tõde on, et toome Kalingingradist, Ventspilsist ja Riiast erinevaid mootorikütuse komponente ja segame neid omavahel. Enamik kindlasti mäletab aega, kui Eesti teedel sõitsid Kamazid ja ZILid vedasid betooni laiali. Kas siis keegi ütles, et need sõidavad solkkütusega? Arvan, et mitte.  See oli lihtsalt kütus, mida siis bensiinijaamades müüdi ja mis vastas tolle aja kvaliteedinõuetele. Täna arvab Euroopa, et ta on nii jõukas, et saab endale puhtamat ja kallimat kütust lubada. See, et ZIL-id Aafrikas edasi sõidavad, tähendab, et seal müüakse ka seda kütust, mida meil 20 aastat tagasi. Kütus jääb ju alati solgiks. Kõik, mida süüa või juua ei saa, on solk. Kvaliteedinõuded on nii Aafrikas kui Ameerika Ühendriikides täna aga oluliselt madalamad kui Euroopas.

Kas oma ettevõtetes, mida on vist paarikümne ringis. olete kulubaasi üle käinud ja vajalikud muudatused teinud?

Eri ettevõtetes erinevalt. Paremini on läinud terminalis, kus ei ole sisuliselt olnud üldse tarvis kokku tõmmata, aga nagu ma juba ütlesin, pole sel Eesti majandusega midagi pistmist. Seal me vähendasime nii kulusid kui personali 2007. aasta kevadel pärast pronksiöö järelkajasid, kui otsustati, et Eestile pole transiiti vaja. Kõigis teistes ettevõtetes on palgalangetamised ja osalisele tööajale viimised toimunud.

Kas Teie enda sissetulek on ka vähenenud? Kas isiklikke kulusid olete kokku tõmmanud?

Kuna ettevõtete kasumid on oluliselt vähenenud ja mõnel pool ka hoopis ära kadunud, siis sellega seoses on ka minu sissetulekud vähenenud ja päris palju. Aus vastus on see, et toidupoes ma veel leivapätsi hinna järgi ei vali, aga eks kulutuste osas olen korrektiive ikka tehtud.

Minu hallatava kinnisvara väärtus on täna praktiliselt olematu, kogu vara väärtus on kahanenud kindlasti enam kui poole võrra.  Transiidisektor on viimase kahe aasta jooksul kukkunud kordades ja seal tegutsevate ettevõtete väärtusest on täna alles ehk napp 20 protsenti. Kuna ettevõtete müüke praktiliselt ei toimu, ei oska keegi ka öelda, mis on nende hetkeväärtus.

Miks üldse peaks keegi ettevõtjaks hakkama? Mida soovitada neile, kes täna töötuks jäädes oma firma püsti panna otsustavad?

Algul on ettevõtjal motivaatoriks igapäevane kassavoog, millest saab elada ehk natuke paremini kui enamik inimesi. Ühel hetkel saabub aeg, kus motivaatoriks saab kapitali ehk ettevõtete väärtuse kasv. Enda jaoks olen sõnastanud ka kolmanda motivaatori, milleks on sotsiaaalne tunnustus. Eesti ettevõtjaist on sellesse faasi jõudnutest koloriitseim  kadunud Aadu Luukas. Täna arvan ma, et Eesti ettevõtlus on tagasi kohas, kus enamik nõndanimetatud kohalikke rikkureid on jõudnud kapitali kasvu faasist tagasi faasi, mille nimi on igapäevane kassavoog. Põhiprobleem on likviidsuse puudumine ehk raha lihtsalt ei ole. Kui varem sai seda pangast küsida, siis täna pank enam ei anna. Kinnisvarafirmad lähevad ju loojakarja ikka likviidsuse puudumisest, sest ega valmis ehitatud maja tarbimisväärtus ole vähenenud, see on ikka sama. 

Mis alustajatesse puutub, siis soovitan ettevõtjana ettevõtlusega tegelema hakata iga ilmaga. Ettevaatlik tuleb aga olla püsikulude kasvatamisega. Inimesi tööle võtta on oluliselt lihtsam, kui neid lahti lasta. Esimene investeering ei saa olla uus auto või uhke kabinet. Minu teada käib Skandinaavia üks rikkamaid inimesi Ikea omanik veel tänagi trammiga tööl.

Teie veerandsajast ettevõttest pole vist ükski pankrotti läinud. Kuidas see on õnnestunud?

Mis puutub pankrotti, siis Eestis on suhtumine täiesti vale. Pankrotis pole mujal maailmas midagi eriskummalist. Kui näiteks praegu läheb Eestis kinnisvarafirma pankrotti, siis tuleb arvestada, et ühiskond on kasu sellest ettevõttest juba kätte saanud – näiteks said ehitajad tööd ja teenistust.

Enda edu saladust ei oska öelda. Aga ma teen kõvasti tööd. Tööpäevad venivad sageli 12 tunni pikkusteks ja tavaliselt töötan ka ühe nädalavahetuse päeva, sest siis on hea rahulik mõelda.

Puhata suvel ikka saate? Kuidas puhkate?

Eks põhiliselt Käsmus suvilas. Positiivseid emotsioone annavad mulle ka minu ratsahobused, kes käivad võistlustel ja toovad auhindu koju. Nad on nagu mu oma lapsed. Vahel käin ka ise ratsutamas. Tõsi, viimasel ajal on selleks vähe aega jäänud. Kaks-kolm korda aastas üritan ennast siiski täiesti välja lülitada. Kõige parem on sõita kuhugi, kus mobiililevi pole, sest siis ei tekki süümepiinu.