Liigutav lugu: pärandused riigile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Testament.
Testament. Foto: SCANPIX

Järeltulijate luupainaja: sugulased on kogunenud testamendi ettelugemisele... Rõõmsat elevust tekitab teadaanne, et vanaema oli palju rikkam kui kahtlustada osati. Asja varjupool seisneb selles, et mammi pärandas summa kasside varjupaigale.

Nüüd ülaltoodud stsenaariumi viimase veidra variandi juurde.

Nimelt imestab Suurbritannia avalikkus parasjagu kahe patriootliku kodaniku poolt valitsusele pärandatud priskete rahapatakate üle.

Mullu suri Joan Edwards, jättes 520 000 «mistahes valitsusele, mis minu surma hetkel ametis on». Nagu näib, leidis isegi valitsus ise, et see oli kohutav raiskamine. Algatuseks jagati Edwardsi pärandus vennalikult kahe koalitsioonipartei vahel ära. Seniks kuni naelad pealesunnitud piinlikustunde tõttu riigikassasse saadeti.

Tänu Edwardsi säästude ümber tekkinud poleemikale on värskelt päevakorras ka rahvusfondi (National Fund) lugu, mille asutas aastal 1927 anonüümne annetaja, pannes paika järgmise reegli: summal lastagu kasvada seni, kuni sellega saab maksta kinni kogu riigivõla.

Pankurid on pärandust osavalt investeerinud ning esialgsest 500 000 naelast on tänaseks kasvanud 352 miljonit naela. Mis on küll muljetavaldav summa, kuid kahjuks ikka veel ebapiisav tasumaks 1,1 triljoni naela kandis kõikuvat Briti võlga.

On ka säte, millest lähtuvalt võib raha rahvusliku kriisi puhkedes valitsusele üle anda. Samas ei olnud isegi Teine maailmasõda fondihaldurite meelest piisavalt tõsine sündmus, et seda sätet jõustada.

Rahvusfondi lugu seletab, miks valitsusele pärandamine paljudes segaseid tundeid tekitab. Sest ükskõik kui suur see summa ka poleks, ikka tundub ta riiklike kulutuste kõrval kui tilk meres. Kiusatus oleks jätta raha isikule või üritusele, kelle/mille mõju oleks otsesemalt kogetav.

Ja ikkagi – kui nii võtta – on need ebatavalised pärandused päris mõtlemapanevad. Demonstreerides (kahjuks) haruldast usku, et demokraatlik valitsus ongi päriselt ühine üritus, kasuks kõigile kodanikele.

Copyright The Financial Times Limited 2013

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles