Sooman: maaklerite kvalifikatsioon peab paranema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kinnisvaraturg tiksub rahulikult mõistlikul tõusulainel, buumi pole veel põhjust karta, räägib Eesti Kinnisvarafirmade Liidu ning Pindi Kinnisvara juhatuse esimees Peep Sooman.
Kas kinnisvarafirmad Eestis ajavad igaüks oma rida või aetakse-arutatakse ühiselt ja ühtset asja?
Küllap on nii nagu muudeski sektorites – jooksvalt aetakse ikka oma asja, kuid aeg-ajalt tuleb ka konkurentidega maha istuda, sest suuremaid plaane on õigem ühiselt pidada. Eesti Kinnisvarafirmade Liidu (EKFL) tegevuse eesmärk on «osaleda õiguslikult täpselt reguleeritud, lihtsate protseduuridega, kinnisvaraäri heade tavade alusel tegutseva ja kõigile turul osalejatele parimat tulu andva, turvalise kinnisvaraturu väljakujunemisel ning toimimisel Eestis».
Viimastes küsimustes on lihtsalt loogilisem ja läbipaistvam, kui seda tehakse ühiselt, mitte et igaüks ajab asja omaette. Ära ei saa ka unustada, miks seda kõike tehakse – liit ei ole pelgalt oma liikmete autoriteedi tõstja, EKFLi ülesanne on tagada turvalisem kinnisvarakeskkond kogu ühiskonnale.
Juba kuuleme kõlakaid uuest lähenevast kinnisvarabuumist, kuigi eelmisest pole paljud veel välja rabelenud – ollakse võlgades ja ilmselt jäädaksegi eluks ajaks võlgu. Mis nendest saab, ja mis uue buumi ajal juhtuma hakkab?
Ei-ei-ei, keegi on kuskil jälle ridade vahelt lugenud midagi, mida pole tegelikult mõeldud. Ainus viide kinnisvarabuumile oli, kui EKFL avaldas pressiteate, kus tundsime tõsist muret selle pärast, et meie tellitud uuringu järgi kibeleb väga suur osa noortest kinnisvara ostma.
Eelmise buumi tekitasid noored, sest noortel on sagedamini meri põlvini ja «miljon krooni siin või seal» ei omanud neile sisulist väärtust – see «miljon» oli sõnakõlks, see oli üks laenuleping, üks allkiri, kuid samas tähendas see käegakatsutavat korterit, kus saab kohe soolaleivapeo käima tõmmata.
Ja kui nägime, et Eesti konjunktuuriinstituudi koostatud uuringu andmeil soovis ligi kolmandik noortest kinnisvara ostma hakata ... See oli murekoht ja ohumärk ning me rääkisime sellest ausalt ja otse.
Üldiselt aga on buum meist veel kaugel – tööhõivega on kõik küll korras, kuid palgatase, hea mälu ja konservatiivsed pangad ei lase sellel niipea juhtuda. Muide, kvartal hiljem olid pooled nendest agaratest noortest oma seisukohta kinnisvara ostmise suhtes korrigeerinud, kuna kinnisvaraturg ei ole enam nii soodne.
Kõik on korras ja turg tiksub rahulikult mõistlikul tõusulainel, võõrfinantseeringuga võimendatust ja sellest tingitud buumi pole põhjust hetkel küll karta.
Kas Eesti tarbijale ongi iseloomulik liikuda ühest äärmusest teise või on siin põhjuseks pigem see, et jõlgume suurte majanduste tuules?
Tõesti, pole erilist vahet, millise sektori graafikuid vaadata, meie tõusud ja langused on järsemad ja kiiremad kui suuremates ühiskondades. Tänu sellele on kriise ka tegelikult palju kergem üle elada, kui sul on mingisugune mõtestatud plaan B piisava reserviga, mida ei tasuks kohe omakorda börsile keerlema panna.
Vähemalt siiani on see nii olnud. Mis, muide, omakorda võimendab sotsiaalset kihistumist, sest paremini kapita-
liseeritud isikud neelavad kriiside korral hätta jäänud väga kiirelt alla. Kuna ka kriis möödub suhteliselt kiirelt (väidan, et kaks-kolm aastat on siiski suhteliselt lühike aeg taastumiseks, mõned riigid ju ägavad kriisis aastakümneid), siis hiljem ei saa enam keegi täpselt aru, kuidas ja isegi miks vahepeal hulk vara rikkama seltskonna kätte liikus.
Ega mina siin paremat soovitust ei näe, kui et laenu võtmisel tuleb olla mõistlik ja selle maksmiseks peab olema ka varusid.
Mis või kes on sinu igapäevane murelaps Pindi Kinnisvara juhatuse liikmena ja mis või kes kinnisvarafirmade liidu juhina?
Mulle meeldib ikka mõelda nii, et esile kerkivad probleemid avavad uksi lahendustele, nii et päris murelasteks mingeid olukordi nimetada oleks liialdus, rohkem on tegemist asjadega, millega tuleb intensiivselt edasi tegeleda.
Jätkuvalt ei ole ma nõus riigi valitsejatega, kelle hinnangul pole vaja seada kinnisvaramaaklerite tegevusele karmimaid õiguslikke raame, kuna see piiravat vaba ettevõtlust. Maakleri vastutus on liiga suur, et neid saalide kaupa 10 × 2 tunniste koolitustega välja õpetada.
Ma ei taha kuidagi alavääristada inimeste transpordiga seotud ameteid, sest seal on otsene vastutus palju suurem, aga kui mööda rööpaid vuravat, kümmekonna nupuga opereerivat trammijuhti tuleb välja koolitada kuus kuud, siis kinnisvaramaakleri ameti puhul pole nõutud sisuliselt mitte midagi.
Selle töö tegemisel peaks olema rohkem eeldusi ning ka vastutust, sest rumal ja hoolimatu maakler võib väga suure käki kokku keerata. Me ei saa unustada, et kinnisvaraobjekt on paljudele peredele suurimaks aktivaks. Maakleri tegevus peaks olema rohkem reglementeeritud ja EKFL liigub selles suunas.
Mis puudutab nn murelapsi Pindi Kinnisvaras, siis nendega oleme loodetavasti kenasti hakkama saanud.
Eelmisest buumist hoolimata on turg ju stabiliseerunud, seejuures kasvatab mõnes paigas nõudlus hindu ja mõnes teises paigas on reaalsus kriisiaegadesse kinni kiilunud. Mis peaks Eestis laiemas plaanis juhtuma, et meie kinnisvaraturg päriselt terveneks?
Inimeste sissetulekud peavad paranema, selle esimeseks eelduseks on muidugi töötuse vähenemine. Iseasi, mille arvelt palgakasv toimub ja kas me oleme ka edaspidi eksporditurgudel konkurentsivõimelised.
Aga kitsalt kinnisvaraturu kontekstis on ostujõud a ja o. Kui inimestel pole raha vara soetamiseks, laenu tasumiseks või üüri maksmiseks, siis ongi turg nn seisev vesi. Kui maksevõime on hea, turu aktiivsus taastub. Oleme poolel teel, sest mitte igas piirkonnas pole tööhõive ja ostujõud kasvanud sama kiiresti kui Tallinnas või Tartus.
On ju vana tõde, et igasugustest buumidest ja kriisidest hoolimata inimesed surevad, sünnivad, abielluvad, lahutavad ja kolivad, mis on kinnisvaraturu igikestev mootor. Kas keegi on selles sihtgruppide rägastikus jäänud sootuks kahe silma vahele, tähelepanuta?
Ma täpsustaks: kolitakse siis, kui mainitud sündmused on juba aset leidnud. Üldiselt on tõesti nii, et kinnisvaraturu neljaks igiliikuriks on surmad, sünnid, lahutused ja abielud, olgu viimased kaks siis juriidiliselt mis tahes vormis. Üks mootor on aga veel – noored.
Iseseisvusjanu on neil suur, ülikoolid ja nüüd ka gümnaasiumid asuvad isakodust kaugel. See kõik soodustab omakorda, et noored tahavad turul aktiivsed olla. Peamiselt toimetavad nad üüriturul, mis muide on omakorda suhteliselt reguleerimata.
On nagu kuulda, et aina enam ostetakse korter laenuta, vahel isegi sularaha eest. Kas majanduslik olukord on tõesti nii palju paremaks läinud? Või räägime siin siiski üksikutest sularahakohvritest?
Sularahakohvrid on nüüdseks legendid. Sularahakohvrid panevad igal notaril sireeni tööle ning vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusele on nn küsimustevabaks sularahapiiriks 15 000 eurot, mis ei ole kinnisvaraturul ülemäära suur summa.
Mis puudutab laenuta ostmist, siis tõsi – ligi pooled tehingutest tehakse omavahenditest; võrdluseks: buumi ajal oli selliseid tehinguid vaid viiendik. Seos majandusliku olukorraga on siin loomulikult olemas, kuid vastupidine pakutust – mida ebakindlamalt inimene ennast tunneb, seda vähem soovib ta pangalaenu võtta.
Inimesed, kellel on võimalus laenust hoiduda, seda ka teevad. Kui nüüd vaatame, kui suur hulk inimesi elab peost suhu, ning paneme siia kõrvale, et pooled tehingud sooritatakse omavahenditega, saame tegelikult aru, kui õhuke on meie kinnisvaraturg. Laias laastus kahel kolmandikul elanikkonnast pole ostu-müügiturule lähiajal veel asja.
Saan aru, et see on delikaatne teema, aga küsimuse esitan sulle kui kinnisvarafirmade liidu juhatuse esimehele: kuhu sa kinnisvaraturu konkurentsis teenuste sisu ja kvaliteedi võrdluses Pindi Kinnisvara ettevõttena paigutad?
Erapooletult läheneda on küll keeruline, aga proovin siiski. Pindi Kinnisvara esindab kõige suuremat hulka tellijaid nii kinnisvara vahenduses kui hindamises, oleme liidergrupis ka korrashoiuteenuste pakkumises. Järelikult teeme midagi õigemini kui teised bürood.
Praeguses turuseisus pole võimalik pakkuda ainult vormilist teenust ilma sisuta ja sellega kasumit teenida, vähemalt mitte pikaajaliselt. Infosüsteemidesse investeerida, teenuse-kvaliteeti arendada ja kõige olulisem – kliendi rahulolule tähelepanu pöörata – on hädavajalik, kui soovitakse turul olla esimeste seas.
Ehkki liidripositsioon on meie käes, ei saa ma tunnustamata jätta ka kolme-nelja suuremat konkurenti, kes jõudsalt kannul püsivad. Julgen öelda, et liidrigrupp määrabki teenuse kvaliteedilati kõrguse järgmiseks viieks aastaks, sest omavaheline konkurents on väga pinev.
Milliseid teenuseid peavad kinnisvarabürood lähiaastatel eluspüsimiseks või kliendinõudluse rahuldamiseks pakkuma hakkama?
Ennustan, et igasugused sidusteenused muutuvad kliendile üha olulisemaks. Klassikaline maakleribüroo kaotab kiirelt oma eelised nende büroode ees, kes lisaks hindamisele tegelevad ka näiteks kinnisvara korrashoiu, vara kindlustamise, juriidilise nõustamise, ehitusprojekteerimise või kasvõi detailplaneeringute koostamisega.
Me kõik tahame, et niigi keerulises valdkonnas oleks mitme firma vahel jooksmist vähem, ja juba praegu on paar suuremat kinnisvarabürood taibanud sellega tegelema hakata.
Usun, et see trend süveneb ja väiksemad tegijad on kas sunnitud sellega kaasa tulema või kaotavad nad järjepanu kliente neile, kes suudavad kliendile laiemas plaanis kasulikumad olla.