Avo-Rein Tereping: Eesti seadus soodustab mängusõltuvuse teket

Grand Lisboa kasiino Macaos.

FOTO: Corbis/Scanpix

Hasartmänguseadusse on püütud kirjutada abinõusid vähendamaks hasartmängusõltuvuse teket, mis juristidest ja huvirühmade esindajatest autoritele tunduvad olema mõjusad, kuid tegelikult ei toimi või mõjuvad hoopis vastupidiselt, kirjutab  Tallinna Ülikooli psühholoogiadotsent Avo-Rein Tereping.

Kasiinoäri käib alla nagu kogu majandus. Sestap siis saame viimase aja  nappides uudistes teada mängukohtade sulgemistest ja seal toimepandud röövidest. Tõsist «Viiolit» ei ole ammu juhtunud. Võiks ehk loota, et majanduslikult raske aeg taltsutab  kasiinosõltlaseidki, kuid nende probleemid ei näita vähenemistendentsi. Nagu teatab 29. märtsi Postimees, on kasiinokeelu endale seadnud üle 800 inimese.



Hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse juhatuse liikme Pille-Riin Kaare hinnangul on oma hinge mängupõrgule müünute hulk endine. Pigem on märgata sõltlaste arvu kasvu ja seda seoses hasartmängude levikuga internetti.  



1. jaanuarist hakkas kehtima uus hasartmänguseadus. Üheks seaduse muutmise põhiliseks kontseptuaalseks eesmärgiks on autorid seadnud pidurdada hasartmängusõltlaste arvu kasvu, mille põhjuseks on hasartmängusektori liiga kiire kasv.



Seletuskirja autorid möönavad: «Kuigi ühest küljest on tegemist kahtlemata vaba aja veetmisele pühendunud tööstuse ühe haruga, on selle valdkonna puhul, erinevalt paljudest teistest meelelahutuslikest valdkondadest, iseloomulik ja vältimatu ka ühiskonnale kaasnev koormus hasartmängusõltuvuse näol. Seejuures tuleb tõdeda, et sõltuvus eksisteerib igas hasartmänge mängivas ühiskonnas, olenemata regulatsiooni olemasolust või selle puudumisest (autori allakriipsutus – A.-R. T.). Samas on võimalik efektiivse regulatsiooniga saavutada sõltuvusega isikute arvu minimeerimine ja pakkuda kaitset ja ravi sellistele isikutele, kellel on sõltuvus juba kujunenud.»



Seletuskirjast selgub ka, et 2006. aastal oli patoloogilisi hasartmängureid umbes 27 000 – 44 000, lisaks kuni 39 000 riskigrupi esindajat. See teeb sõltlaste osaks elanikkonnast 2–3,2 protsenti, koos riskigrupiga ulatub see 6,2 protsendini.



Uuringud on näidanud sedagi, et ajavahemikus 2004–2006 on sõltlaste arv jõudsalt kasvanud.



On seda palju või vähe?


Kõik on suhteline. Toodud tabelist (2007. aastal Suurbritannias rahvusliku sotsiaaluuringute keskuse läbi viidud uuring British Gambling Prevalence Survey, Eesti ja Soome andmed rahvuslikest uuringutest) selgub masendav tõdemus: Eesti ei asu samas reas mitte Põhjamaadega, kuhu me meeleldi ennast positsioneeriksime, vaid pigem Singapuri, Macao ja Hongkongiga, kus hasartmänge on alati mängitud palju.



Kummaline, et Eesti võrdlus teiste riikidega ei ole sundinud ei seadusandjaid ega sotsiaalministeeriumi mõtlema selle erinevuse põhjustele. Või ei ole seda võrdlust tehtudki? Võib vaid arvata, et ka uue hasartmänguseaduse puhul arvestati pigem selle ala huvirühmadega, mitte ei mõeldud hasartmängudega kaasnevate ohtude minimeerimisele. 



Millest sedavõrd suur erinevus? Ehk on eestlased võrreldes soomlaste ja rootslastega erilised hasartmänguhullud?



Psühholoogide uuringud kinnitavad, et inimese põhilised isiksuseomadused on ühesugused igal pool maailmas. Kui rahvad üksteisest oma käitumiselt siiski erinevad, siis ei ole selle põhjuseks eri rahvaste isiksuseomaduste erinevused, vaid keskkonnamõjud, kultuurilised erinevused, elukorraldus, uskumused, väärtushinnangud jne.



Hasartmängudega seotud piiranguid rakendatakse kõigis riikides. Kuna Põhjamaades on patoloogiliste mängurite osakaal tunduvalt väiksem kui Eestis ja me oleme kultuuriliselt lähedased soomlastele, siis tasuks võrrelda, mille poolest erineb hasartmäng näiteks Eestis ja Soomes. 



Meie hasartmänguäri regulatsiooniga püütakse sõltuvuse tekkimist vähendada, sulgedes mänguautomaadid kinnistesse ruumidesse. Selle eelduseks on arvamus, et kui mänguala on võimalikult kinnine, alaealiste ja juhuslike  möödujate pilgu alt väljas, hoiab see neid sõltuvusse langemast.



Eesti linnades võib leida lähima kasiino ükskõik kus viieteistminutise jalutuskäigu kaugusel. Soomes on mänguautomaadid kohvikutes, restoranides, sadamas, laevadel – ilma piiravate seinteta.  Juhuslik mööduja näeb mängijaid tegevuses, saab ajaviiteks isegi õnne proovida. Lapsedki näevad kõike pealt. Ometi on sõltlaste hulk palju väiksem.



Soomes on vaid üks tõeline kasiino – Grand Casino Helsingis. Sinna sisenemiseks tuleb esitada isikut tõendav dokument, lisaks tehakse andmebaasi jaoks sisenejast foto. Koos arvutu hulga mänguautomaatidega kohvikutes, baarides ja mujal näib see olevat piisav põhjanaabrite mängukire rahuldamiseks. Kui see nii ei oleks, tungleksid soomlased Eesti kasiinodes sarnaselt vodkaturistidega, kelle jaoks ekskursioonibussid teevad peatusi meie rohkete alkoholipoodide ees.



Tõsi küll, kogu hasartmängude korraldus on Soome riigi monopol, kuid see ei muuda inimeste käitumist.



Kuid üks olulisemaid erinevusi on selles, et Soomes on üsna raske «Viiolit teha». Nimelt ei ole füüsiliselt võimalik hasartmängu mängides ühe ööga sajad tuhanded maha mängida, sest kõigis vabalt asetsevates mänguautomaatides on panused ja võidu suurus piiratud. Ainult selles Soome ainsamas, Helsingi kesklinnas asuvas kasiinos saab panustada suuri summasid ja ka võimalikud võidusummad on suuremad. Kuid sissepääs Soome ainsasse tõelisesse mängupõrgusse on tugeva kontrolli all.



Mänguhasart sõltub võidu suurusest

New Yorgi Riiklikus Ülikoolis 2008. aastal tehtud eksperimendis mõõdeti katseisikute südamelöökide sagedust sõltuvalt võimalikust võidusummast totalisaatoril. Enne katset kinnitasid katseisikud, et mäng ei tekita neis mingit hasarti ja nad mängivad vaid meelelahutuseks. Ometi selgus, et kui võiduvõimalust suurendati kõigepealt kahelt seitsme dollarini, seejärel 15 dollarini, kasvas mängijate südamelöökide sagedus meestel alguses keskmiselt kümne löögi võrra, naistel oli see kasv väiksem, kuus lööki.



Uuringust selgus ka, et südamelöökide sagedus on tugevas seoses subjektiivselt tajutava erutusseisundiga. Seega – mida suurem võiduvõimalus, seda tugevam hasart. Samasuguseid uuringuid on tehtud ka mujal ja tulemused on sarnased.



Järelikult kui soovitakse tõeliselt vähendada mängusõltuvuse riski, tuleks piirata nii panuseid kui võimaliku võidu suurust. Muidugi vähendab see ka hasartmänguäri käivet  ja on vastuolus hasartmänguärimeeste huvidega. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks Eesti hasartmänguseaduses niisugune piirang puudub.



Kinnises ruumis mängitakse hasartsemalt


Inimesed käituvad erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad on omaette või teistega koos. Tehes midagi üksi, pingutab inimene tavaliselt vähem kui sellesama tegevuse juures koos grupiga. Seda nähtust nimetatakse sotsiaal­seks soodustamiseks.



Jooksja tulemus on nõrgem, kui ta läbib distantsi üksi. Teistega võisteldes on tulemus enamasti parem. Sama võib näha teistegi lihtsate või jõupingutust ja kiirust nõudvate tegevuste puhul.



Sotsiaalne soodustamine on omane ka loomadele. Näiteks jooksevad prussakad laborikatsetes kiiremini teiste juuresolekul, laborirotid seksivad märksa aktiivsemalt, kui liigikaaslased on kõrval. Sama laieneb ka inimese hasartmängukäitumisele – inimesed on aktiivsemad, nende emotsioonid tugevamad ja hasart suurem, kui mängitakse koos teistega selleks spetsiaal­selt kohandatud suletud ruumis (kasiinos). Lisaks sotsiaalsele soodustamisele on kasiinos  mängijate kogu tähelepanu koondunud mängule. Kui mänguautomaat asub avatud ruumis, kus toimub teisigi tegevusi, hajub ka mängija tähelepanu. Seega – mänguautomaatide koondamine kinnisesse kasiinosse suurendab hasardi tekkimist, koos sellega ka mängusõltuvuse kujunemist. Kasiinodes ei ole kella ja aknaid sellepärast, et mängijad unustaksid aja ja ruumi. Et nad pühenduksid vaid mängimisele. Mida suurem on niisugune mängupõrgu, seda suurem mõju seesviibija emotsioonidele.



Aga Eesti hasartmänguseadus nõuab, et mängukoht oleks suur – vähemalt 40 mänguautomaati.



Miks seadus ei täida oma eesmärki?

Tõsi küll, seaduses on mõned piirangud, mis oleksid justkui suunatud hukatusliku kire vastu. Näiteks vanusepiirang, kohustuslik registreerimine, enesele vabatahtliku mängukeelu seadmine. Paraku pole need meetmed suunatud mitte sõltuvuse vältimisele, vaid pigem juba väljakujunenud sõltlaste ohjeldamiseks. Kuid alati on tõhusam probleemi vältida kui seda kangelaslikult tagantjärele lahendada. Näib, et seadusi välja töötades püstitatakse küll eesmärke, vahel isegi üllaid, kuid eesmärkide saavutamiseks kasutatakse vahendeid «iseenese tarkusest». Ka selle seaduse puhul on lahendust otsitud sealt, kus valgem, mitte sealt, kust seda võib leida. Ometi on mitmeid inimeste käitumise seaduspärasusi küllalt põhjalikult uuritud. 



Inimeste hasartmängukäitumist on uuritud Eestiski, nii Tartu kui Tallinna Ülikoolis. Pille-Riin Kaare, René Mõttus ja Kenn Konstabel uurisid Tartu Ülikoolis patoloogiliste mängurite isiksuseomadusi. Töö tulemusena selgus, et sõltlased on näiteks kõrgema neurootilisusega ja madalama enesehinnanguga. Selgus muidki seoseid, mis võimaldavad paremini tegelda sõltuvuse ennetamisega. Tallinna Ülikoolis tehtud Stella Laansoo ja Toomas Niidu uuring näitas muu hulgas, et eesti noored ei teadvusta hasartmängudega seotud riske. Mõlemad tööd on publitseeritud ka rahvusvahelistes teadusajakirjades.



Vaadates hasartmänguseaduse koostajate töörühma, õnnestus sealt leida küll hulgaliselt juriste, kuid mitte ühtki  psühholoogi, kes oskaks soovitada võtta arvesse hasartmängusõltuvuse uuringutest teadaolevat. Ometi on Eestis sellel alal pädevaid psühholooge. Sestap siis ongi püütud seadusse kirjutada abinõusid hasartmängusõltuvuse tekke vähendamiseks, mis autoritele tunduvad olevat mõjusad, kuid tegelikult ei toimi või mõjuvad hoopis vastupidiselt. Eks see on Eesti seadusloome üldine häda, et selles osalevad huvirühmad ja juristid, kuid spetsialistid jäetakse kõrvale või saadetakse neile juba valmis tehtud seadus tutvumiseks.



Aga tulemas on veel võimsam mängupõrgu – Kasiinosaar («Kasiinosaare detailplaneering võib saada stardipaugu», PM 19.05.2009).  Üks selle rajamise innustunud eestvedajaid on tuntud koolijuht, kellelt pedagoogina võiks oodata ka psühholoogia, sealhulgas mängusõltuvuse problemaatika tundmist. Kuid näib, et otsustajaid juhivad ärihuvid, äriga tekkivaid probleeme aga lahendagu ühiskond – veel üks näide äri ja eetika konfliktist.



Ettekujutus hasartmängu­ärist kui millestki ühiskonnale ääretult kasulikust, sest saadud tulu toidab kultuuri ja veel midagi, on paraku vaid illusioon. Kasiinod ei loo midagi käegakatsutavat või inimese heaolu suurendavat. Niisugusel arvamusel on ka paljud majandusteadlased. Seal käib vaid raha ümberjagamine. Kuid kuna hasartmäng oli, on ja jääb, on näiteks Skandinaavia maades leitud ühiskonnale märksa sobivam viis ühendada riskantne meelelahutus ja äri. Ehk tasuks võtta eeskujuks midagi sealt, et mitte leiutada järjekordset jalgratast.

Tagasi üles