Kuulsa Detroidi pankrot tuli vaid paar aastat pärast seda, kui sama saatus tabas sealset legendaarset autotootjat General Motorsit. Mõlemad varingud võtsid lühidalt kokku kümnenditega kogunenud läbikukkumised, sealhulgas suutmatuse reaalsusele varem silma vaadata.
Samas sümboliseerivad need sündmused USA suurt eelist Euroopa ees: nad on varmamad lootusetutest asjadest lahti laskma, et uutele algustele ruumi teha.
Oskus lasta hukule määratud üritustel surra on tugevuse, mitte nõrkuse märk.
Kui Euroopa – ja eriti euroala – oma kriisist välja tahaks pääseda, tuleks lasta käiku Ameerika stiilis karm armastus.
Loomulikult võtab see põlved nõrgaks, kui hiiglased langevad. General Motorsi restruktureeritud kohustused ulatusid 172 miljardi dollarini. Kodulinna Detroidi võlakoorem võib pankrotihalduri Kevyn Orri hinnangul olla umbes 20 miljardit dollarit. Suure osa sellest moodustavad kahjumid, mis tabavad inimesi, kes olid veendunud oma nõuete vettpidavuses. Loomulikult pole see õiglane. Ja kes süüdistaks kõrvetada saanud kreeditore, kes nüüd mujalt leevendust loodavad – juba hüüavadki Detroidi ametiühingud appi föderaalvalitsust.
Kuid üldiselt on USA siiski valmis tagajärgedeks – vähemalt rohkem kui Euroopa. Alati pole see nii olnud: president Gerald Fordi kurikuulus «sure siis» (drop dead) New Yorgile aastal 1975 päädis ikkagi abilaenudega. Aga viimasel ajal on USA oma pangad (Lehman Brothersi ja mitmed pisemad), muud süsteemsed korporatsioonid (autotootjad) ja mitmed linnavalitsused otseteed lähimasse pankrotikohtusse saatnud.
Ameerika on küll karm, aga ei unusta ka armastada. USAs ei ole riskimine ja läbikukkumine veel lõpp: nad austavad neid, kes end taas püsti ajavad.
Pankrot pakub uut võimalust, üldine mentaliteet soosib neid, kes edasi võitlevad. Ameerika majanduse jõud ja vägi peitubki paljuski just sellises andestavas hoiakus riskijate suhtes.
Eurooplased omistavad maksejõutetusele aga palju süngema moraalse värvingu. Traditsiooniliselt on nii, et kui keegi läheb pankrotti, siis tembeldatakse ta ebausaldusväärseks – see on häbi, mida tuleb varjata, lahkudes igaveseks ärist või kustutades (juhtub sedagi) oma eluküünla. Mida peegeldavad ka sellised arhailised reeglid nagu Iirimaa 12-aastane pankrotiperiood (mida nüüd lõpuks reformima on hakatud).
Paradoks peitub aga selles, et taoline kultuuriline allergia läbikukkumise suhtes ei tooda üksnes tahtmatust riskida, vaid ka poliitikat, mis upitab hädast välja kõik kes kõvasti riskivad ja kaotavad. Euroopa jaoks on mõte maksekatkestustest niivõrd talumatu, et käesolevas kriisis on ta eelistanud pankrotistunute võlad kinni katta. Ise hiljem kannatades.
Klassikaline näide oli Kreeka. Kreeditorriigid kinnitasid, et väljaupitamine pole aktsepteeritav. Aga väljavaade, et üks suveräänne Euroopa riik oma võlad maksmata jätaks osutus veelgi vähem aktsepteeritavaks. Ja seepärast lasti käiku euroala – ja Rahvusvahelise Valuutafondi – laenurahad, et kohtupäeva edasi lükata.
Sama on juhtunud pankadega. 2010. aastal tegi Iiri valitsus kõik, mis nende võimuses, et augud pankade bilanssides maksumaksjate rahadega täis toppida – selle asemel, et nood maksejõuetuks kuulutada, võtta jaehoiustajad oma kaitse alla ning lasta kreeditoridel killud üles korjata.
Kui Dublin nägi, et maksumaksjate rahadest ei piisagi, sundisid euroala partnerid neid endalt laenu võtma, et päästeoperatsioon saaks jätkuda.
Vastumeelsus pankrottide suhtes on moonutanud panganduspoliitikat Hispaanias ja mujalgi.
Reaalsus on sundinud eurooplasi küll meelt muutma – nagu lõpuks reeglina läheb. Mingil hetkel Kreeka riigivõlad siiski restruktureeriti – kuid alles siis, kui suurem kasutegur oli juba kaotsi läinud. Ning ikka oli vaja seejuures teeselda, et võlakirjade hoidjad tegid seda vabatahtlikult.
Küprose puhul olid summad küll väikesed, kuid Vene hoiustajate väljaupitamise väljavaade oli Põhja-Euroopa jaoks siiski liig mis liig.
Kuid isegi need õppetunnid on visad kohale jõudma. USA omistas 2010. aastal endale volitused suuri panku kinni panna ning nende kahjumid kreditoride kaela kallata. Enamik ELi valitsustest ei ole ikka veel selliste oluliste seadusteni jõudnud. Läheb aastaid, enne kui Brüsselil õnnestub see neile peale suruda – kuigi sõnades on kõik nn «seest poolt tuleva abi» põhimõttega päri.
Keegi ei tea, kui suurtest hädadest ja kulutustest euroala end päästnud oleks, kui kriisi algusest peale oleks võetud pragmaatiline kurss restruktureerimistele. Järgnenud kasvuvabad aastad – samal ajal kui USA küll tasapisi kuid järjekindlalt kriisist välja näib sörkivat – on paljuski tingitud just kummitavatest võlgadest. Kuna USA majanduses kukkusid laenukoormused järsult, on ameeriklased taas kulutama hakanud. Euroopat kammitsevad aga pangad, mis kõiguvad liiga õhukeste kapitalipuhvrite otsas – seda seetõttu, et keeldusid võlakirju aktsiateks konverteerima kui muud kapitaliallikad kokku kuivasid.
Euroopa võib väita, et suurim pankrot – Lehmani oma – näitas ju, kui palju paha sellest ameerikalikust «minnalaskmisest» tulla võib. Ei vaidle vastu. Kuid ka sellest tegid ameeriklased ja eurooplased erinevad järeldused. USA üritab too big to fail (liiga suur [pank], et läbi kukkuda – toim) sündroomile lõppu teha, kuigi see töö on loomulikult alles pooleli. Kuni Küproseni välja käitus Euroopa aga risti vastupidi – koheldes ka kõige pisemaid panku nagu olnuks nende pankrot sama laastav kui Lehmani oma.
F. Scott Fitzgerald kirjutas: «Omal ajal arvasin ma, et ameeriklaste jaoks teist vaatust ei ole. Aga New Yorgi buumipäevad said oma teise vaatuse ikkagi.» Fitzgerald viitas 1929. aasta krahhile mis nn kiiretele 20ndatele lõpu tegid. Euroopal tuleb võtta õppust sellest, mida Ameerika ikka ja jälle on tõestanud: lase teisel vaatusel tulla, siis ei anna ka kolmas vaatus end kaua oodata – nii nagu General Motorsi, nii kindlasti ka Detroidi puhul.
Copyright The Financial Times Limited 2013