Eurotsooni Detroidid

Hüljatud kortermajad alkoholipoe vastas West Grandi puiesteel Detroidis.

FOTO: Reuters

Poliitikud on hakanud aduma eurokriisi lõpu algust, akuutne ja üldine valu on omandanud pigem kroonilise ja kohaliku iseloomu.

Kuid isegi kui nurga tagant paistab taastumine – mis on siiski ülimalt küsitav – ei pääse me küsimusest: kas eurotsoon saab iial endiseks?

«[Euroala] ei saa iial olema täiuslik,» ütleb Berenberg Banki peaanalüütik Holger Schmieding. «USAs on [pankrotistunud] Detroit. Ka euroalas saab jätkuvalt olema omajagu Detroite, aga need saavad siiki pigem olema Detroidid ja mitte faktorid mis terve ehitise maha võiksid tõmmata.»

Üks euro esimese kümnendi tähelepanuväärsemaid omadusi – kasutuselevõtust kuni 2009. aasta lõpus vallandunud võlakriisisini – oli laenukulude ühtlustumine kogu bloki ulatuses, sest kõikide euroala liikmesriikide krediidiriske hinnati enam-vähem identseteks.

Kriisi puhkedes see arusaam haihtus – potsentsiaalsete lahkujate laenukulud lendasid lakke, Saksa omad langesid.

Seetõttu tuli Euroopa Keskpangal aasta tagasi välja hõigata loosung, et nad teevad euro päästmiseks «kõik mis iganes vaja».

Eri suunas pole aga liikunud üksnes laenukulud.

Terve rida majandusnäitajaid on nüüd läinud niivõrd kaugele lahku, et 17-liikmelise bloki koondandmeid pole varsti enam üldse mõtet lugeda.

«Vähemalt mõnda aega käitusid eurotsooni majandused suhteliselt sarnaselt, mida ühisrahaliidust alati õhinaga loodeti,» ütles Capital Economicsi Euroopa peaanalüütik Jonathan Loynes. «[Majandus]langus laskis selle õhku.»

Saksamaal tööd otsides on statistiline konkurents vaid üks inimene ametikohale, Portugalis, Hispaanias ja Iirimaal on aga vastavalt 89, 71 ja 31. Nende Eurostati andmete valguses (2012. aasta esimesest kvartalist) on töötusmäärade erinevused euroalas üüratud.

Erinevate töötusmäärade loomulik tagajärg oleks tööotsijate migreerumine aladele, kus võimalused on suuremad. Liikumine teistest liikmesriikidest Saksamaale on kriisiga küll hüppeliselt kasvanud, kuid seda suhteliselt madalt tasemelt.

Euroopa Komisjoni tööhõivevoliniku László Andori andmetel töötab väljaspool koduriiki vaid 3-4 euroala tööealisest elanikkonnast.

Keelebarjäärid ning ELi raskused tööjõu ja kapitali liikumise vabastamisel tähendavad seda, et ilmselt ei saavuta blokk iial sellist tööjõu liikuvust nagu USA.

Drastilised on ka majanduslanguste sügavuse erinevused euroala riikides – kui Kreeka majandus langes 2011. aastal 7,2 protsenti, siis Saksa oma kasvas selsamal aastal 3 protsendi jagu.

Ilmselt ei saavutaks kriisijärgne eurotsoon enam iial oma kunagist sarnasust – ja kindlasti mitte laenukulude osas, mis on Saksamaa jaoks vaat et olematud, teiste jaoks aga kõrgemad. 

«Saksamaa säilitab struktuurse eelise veel pikaks ajaks,» ütleb Schmieding, kelle meelest on see teatud määral ka õigustatud.

Copyright The Financial Times Limited 2013

Tagasi üles