Euroopa Komisjoni eilne samm kaarditehingute tasude lae suunas on vallandanud võimsa tunnetetormi.
Torm Brüsselis: kaardimaksetasude lagi puudutas närvi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silmnähtavalt frustreeritud siseturuvolinik Michel Barnier sarjas MasterCardi «hullumeelse [lobi]kampaania» käivitamise eest, tunnistades: «Midagi sellist ei ole mina iial näinud.»
Pankade poolt kaardimaksete käsitlemise eest nõutavad tasud «ei esinda kulusid», ütles Barnier. «See on lihtsalt rahategemise viis.»
Komisjoni konkurentsivolinik Joaquín Almunia viitas aga «huvitatud osapooltele» kes üritavad «hirmutada tarbijaid».
Lahing lõivude ümber ei ole kaugeltki läbi: reformiettepaneku peavad heaks kiitma ka liikmesriigid ja Euroopa Parlament ning see võib võtta aega üheksast kuust kuni mitme aastani.
Euroopa jaemüüjad maksavad pankadele tehingute töötlemise eest ligikaudu 13 miljardit eurot aastas – tehes seda väga vastumeelselt. 70 protsenti antud summast läheb pankadevaheliste tasude ehk nn vahetuslõivude (interchange fees) peale.
Komisjon kinnitab, et muutes antud tasud läbipaistvaks, andes kaupmeestele teenuseosutajate osas suurema valiku ning seades ülempiiri tasudele – mis võivad ELi riikides kümnekordselt erineda – võiks lõigata pankadelt ca 6 miljardit eurot kasumit ning ulatada selle raha jaemüüjatele.
Poliitiline debatt, kas selline sekkumine tooks kaasa jaehindade languse või paneks pangad lihtsalt klientidelt mingil muul moel kaarditeenuste eest raha koorima, käib intensiivselt vähemalt paaris tosinas riigis.
Brüsselit on analoogiliste meetmetega ennetanud USA, Šveits, Hispaania ja Austraalia, kusjuures tulemuste üle vaieldakse kibedalt.
Retoorika on saanud tiivad.
Reformidele eelnenud konsultatsiooni käigus hoiatas Prantsuse pangandusliit, et nende põhjendatud tasude piiramine paiskaks Euroopa tagasi «maksemeetodite pimedasse keskaega».
Jaemüüjate assotsiatsioon EuroCommerce mõistis hukka «kuratlikult ilusa» süsteemi, milles «need kes maksavad – kaupmehed – ei saa rääkida läbi nendega kes kasumit saavad – [kaarte väljastavate] pankadega».
Kingfisheri tegevjuhi Ian Cheshire’i sõnutsi on «kõrini nii jaemüüjatel kui tarbijatel».
Brüssel lähtub oma ettepaneku puhul mitmest erinevast eeldusest. Esiteks leiavad nad, et jaemüüjate vahel valitseb suurem konkurents kui pankade vahel, mistõttu on tõenäolisem, et nad säästude arvelt ka tarbijaid õnnistavad.
MasterCard vaidleb vastu, et «vahetuslõivude pealesunnitud langetamine» on andnud tagasilöögi mitmes riigis, kuna kaardid on läinud kallimaks ja jaehinnad langesid vaid natuke. Austraalias «toppisid jaemüüjad vahe oma taskusse», väitis MC komisjonile.
Brüssel aga usub, et minimaalse või olematu pankadevahelise tasuga skeemid võivad õitseda (nagu Taanis), julgustada inimesi rohkem kaarte kasutama (nagu Hispaanais) ja lõpuks ka jaehindu langetada (nagu Austraalias). Madalamad kaardilõivud ei tähenda kõrgemaid pangatasusid: Šveitsis langesid mõlemad, paralleelselt.
Kui pangatasud tarbijatele ka tõusid – nagu Hispaanias ja Austraalias – siis sündis see üksnes nõrga konkurentsi tõttu jaepanganduses. «Ka USAs üritasid pangad pärast [kaardilõivude] reguleerimist kaardihoidjate tasusid tõsta, aga pidid tarbijate mässu tõttu taganema,» seisab komisjoni ettepanekus.
Teine eeldus on, et tarbijad tervitavad valgusvihu suunamist lõivudesüsteemile, millest nad valdavalt teadmatuses olid. Siinkohal panustas Barnier teatud määral poliitilise tagasilöögi kartusele.
Copyright The Financial Times Limited 2013