Kui Massachusetts`i tehnoloogiainstituudi teadlased Erik Brynjolfsson ja Andrew McAfee hakkasid kirjutama raamatut «Võidujooks masinate vastu», tahtsid nad näidata uutest tehnoloogiatest tulevat majanduslikku kasu. Raamatu kallal töötades leidsid nad aga hoopis, et tööd lihtsamaks tegevad masinad hoopis vähendavad vajadust inimtöö järele, vahendab Arengufondi blogi ajakirjas Technology Review ilmunud artiklit.
Töökohti ohustavaid tehnoloogiaid võetakse järjest enam kasutusele nii tööstuses, kontorites ja kaubanduses kui ka sellistel aladel nagu õigus, finantsteenused, haridus ja meditsiin. Et robotid, automatiseerimine ja tarkvara võivad inimesi asendada, on ilmne igaühele, kuid Brynjolfsson ja McAfee väidavad, et kiired tehnoloogilised muutused hävitavad töökohti kiiremini, kui neid juurde tekitavad. See on aidanud kaasa mediaansissetuleku stagnatsioonile ja ebavõrdsuse suurenemisele USAs ja autorite arvates toimub midagi sarnast ka teistes tehnoloogiliselt arenenud maades.
Oma väite tõestamiseks meeldib Brynjolfssonile näidata graafikut, kus on kõrvutatud USA produktiivsuse ja tööhõive joont. Pärast II Maailmasõda liikusid need jooned sarnaselt – töökohtade arvu kasv liikus koos produktiivsuse kasvuga. Muster oli selge – kui ettevõtted tootsid oma töötajate kaudu rohkem väärtust, muutus riik rikkamaks, mis omakorda ergutas majandustegevust ja tekitas rohkem töökohti. Alates 2000ndatest, hakkasid jooned eralduma; produktiivsus kasvab stabiilselt, kuid tööhõive äkitselt kahaneb ja aastaks 2011 on nende joonte vahel märkimisväärne lõhe, näidates majanduskasvu, ilma töökohtade loomise kasvuta. Brynjolfsson on veendunud, et tehnoloogiline areng on nii produktiivsuse suure kasvu kui ka töökohtade väiksema loomise taga.
See on hirmutav tõdemus, kuna kõigutab paljude majandusteadlaste usku tehnoloogilisse progressi. Brynjolfsson ja McAfee usuvad endiselt, et tehnoloogiline progress tõstab produktiivsust ja teeb ühiskonnad rikkamaks, kuid näevad ka asja tumedat poolt: tehnoloogiline progress elimineerib vajaduse mitut liiki tööde järele ja jätab tüüpilise töölise varasemast halvemasse olukorda. Brynjolfsson viitab ka teisele graafikule, mis näitab, et mediaan-sisetulek ei kasva, kuigi sisemajanduse koguprodukt kasvab märgatavalt.
Tõendusi selle kohta, et digitaalsed tehnoloogiad ähvardavad töökohti, leiab muidugi kõikjalt. Robotid ja automaatika on mitmetel tööstusaladel olnud kasutusel juba aastakümneid. Hiljuti on kasutusele võetud paindlikumad ja odavamad tööstusrobotid lihtsate tööde tegemiseks väiketööstuse mitmetes sektorites, nagu Rethink Robotics’i robot Baxter.
Vähem silmatorkav, kuid tööhõivele palju suurema mõjuga muutus on toimumas kontoritöös ja professionaalsete teenuste valdkonnas. Tehisintellekt, suured andmed ja arenenud analüütika võimaldavad automatiseerida mitmeid rutiinseid ülesandeid. Loendamatu hulk valgekraede töid klienditeeninduses on juba kadunud. W. Brian Arthur Xerox Palo Alto uurimiskeskusest nimetab seda «autonoomseks majanduseks».
Ta ütleb, et selline digitaalsete protsesside tulv selgitab, miks produktiivsus on kasvanud ilma inimtöö märkimisväärse kasvuta. Inimintellekti digitaalsed versioonid asendava tema sõnul järjest enam ka neid töid, mille puhul eeldati varem inimeste osalust. Ta hoiatab, et see muudab kõiki elukutseid ennenägematul moel.
Aga kas tõesti on need uued tehnoloogiad põhjustanud kümnendi, kus töökohtade arv ei ole kasvanud? Paljud töö-ökonomistid ütlevad, et andmed ei ole piisavad ja on mitmeid teisi võimalikke seletusi, sh globaalne kaubandus ning finantskriisid eelmise kümnendi alguses ja lõpus. Richard Freeman Harvardi Ülikoolist suhtub skeptiliselt väitesse, et tehnoloogia mõjutab nii kiiresti nii laia hulka ärisektoritest. Samas ütleb ta, et keegi ei tea õiget vastust, kuna on raske eraldada tehnoloogia mõjusid makroökonoomilistest mõjudest.
Tööjõud on polariseerunud ja keskklass kadunud
MIT’i majandusteadlane David Autor, kes on põhjalikult uurinud tehnoloogia ja töökohtade vahelisi seoseid, kahtleb samuti tehnoloogia nii suures rollis tööhõive nii suurtes muutustes. David Autor nendib, et 2000ndate algul oli tööhõives suur langus ja midagi tõesti muutus, kuid keegi ei tea põhjust. Lisaks kahtleb ta ka USAs eelmisel kümnendil toimunud produktiivsuse kasvus (ökonomistide seas on lahkarvamusi, kuna statistika tegemisel kasutatakse erinevaid majanduslike sisendite ja väljundite mõõtmise ja kaalumise süsteeme). Kui tal on õigus, võib vilets töökohtade loomine olla põhjustatud viletsast majandusest. Töökohtade loomise äkiline aeglustumine on Autor’i sõnul suur mõistatus, kuid tema sõnul ei ole piisavalt tõendeid, et selle taga oleksid arvutid.
David Autor ütleb, et arvutitehnoloogiad muudavad pakutavate tööde iseloomu ja need muutused ei ole alati head. Alates 1980ndatest on arvutid üha enam üle võtnud selliseid töid nagu raamatupidamine, kantseleitööd ja liinitööd tööstuses – kõik need on tavaliselt pakkunud sissetulekut kesk-klassile. Samal ajal on kasvanud kõrgemalt tasustatud tööde arv, mis nõuavad loovust ja oskust lahendada probleeme (mida samuti toetavad arvutid). Teisalt on kasvanud nõudlus väheseid oskusi nõudvate tööde järele (nt. restoranitöötajad, sanitarid, koduabilised), mida on peaaegu võimatu automatiseerida. Tulemuseks on tööjõu polariseerumine ja kesk-klassi kadumine paljudes industrialiseeritud maades viimaste kümnendite jooksul. Kuid Autor’i sõnul on see väga erinev väitest, et tehnoloogia mõjutab töökohtade koguarvu. Töö iseloom võib muutuda palju, ilma et see mõjutaks tööhõive näitajaid.
Isegi kui tänane digitaalne tehnoloogia hoiab töökohtade loomist madalal, näitab ajalugu, et see on vaid ajutine, kuigi valulik protsess. Kui töötajad kohandavad oma oskusi ja ettevõtjad loovad uutel tehnoloogiatel baseeruvaid võimalusi, tekib taas uusi töökohti. Vähemalt on see alati nii olnud. Küsimus on seega – kas tänane arvutitehnoloogia on teistsugune ja loob pika-ajalise tööpuuduse?
Alates industriaalsest revolutsioonist 1700ndatel on tehnoloogiline areng muutnud töö iseloomu ja hävitanud protsessi käigus mingit tüüpi töid. 20. sajandi alguses töötas 41 protsenti ameeriklastest põllumajanduses, 2000tel ainult 2 protsenti. Samuti on langenud hõivatute osakaal tööstuses 1950ndate 30-lt protsendilt praeguseks 10-le protsendile – osalt tänu järjest suurenevale automatiseerimisele.
IBM Research töötab selle kallal, et panna super-targad arvutid tööle sellistel aladel nagu meditsiin, finantsteenused ja klienditeenindus. Üks nende tuntumaid süsteeme on Watson, mis võitis 2011 aastal inimest Kuldvillaku (Jeopardy) mängus. Uuemaid Watsoni süsteeme testitakse meditsiinis, kus tehnoloogia võib aidata arstidel diagnoosida haigusi, hinnata patsientide seisundit ja määrata ravi. IBMis kutsutakse seda «kognitiivseks arvutuseks». Watson kasutab tehisintellekti, loomuliku keele analüüsi ja tohutul hulgal aplikatsioonile kohaseid andmeid (tervishoiu puhul on need meditsiiniajakirjad, õpikud, arstidelt ja haiglatest süsteemi abil kogutud info). Tänu innovatiivsetele tehnikatele ja tohutule arvutusvõimsusele võib süsteem kiiresti anda arstile soovitusi, pakkudes kõige uuemat ja asjakohasemat infot abistamaks diagnoosimist ja ravi määramist.
Kuigi dr. Watsonil on algeline võime spetsiifilistest mustritest õppida ja hinnata erinevaid võimalusi, ei ole sel siiski veel seda tüüpi otsustusvõimet ja intuitsiooni, mida arst tihti vajab. Kuid IBM on teatanud, et alustab Watsoni teenuste müümist telefoni teel osutatavatele klienditeenindustele, kus on harva vaja teha nii keerukaid otsuseid, kui arstidel. Uuemat Watsoni versiooni saab kasutada tarbijate küsimustele vastava «klienditeenindajana» ja mõned pangad juba kasutavad seda teenust. Muidugi ei ole automatiseerimine kõnekeskustes päris uus, kuid Watsoni loomuliku kõne töötlemise ja suurte andmete analüüsimise võime võimaldab süsteemil klientidega selgelt rääkida ja anda konkreetseid soovitusi isegi tehniliste ja keerukate probleemide korral. On lihtne kujutleda, et see süsteem asendab tulevikus paljusid inimesi.
Väide, et automatiseerimine ja digitaalsed tehnoloogiad on osaliselt süüdi töökohtade loomise vähenemises, on pannud paljud oma töökoha pärast muretsema. Kuid see on vaid üks laiema trendi tagajärgedest. Tehnoloogilise progressi kiirenemine on laiendanud lõhet majanduslike võitjate ja kaotajate vahel ning ökonomistid on sissetulekute erinevuste suurenemise pärast juba mõnda aega muretsenud. Digitaalsed tehnoloogiad kalduvad soosima «superstaare». Näiteks maksuarvestuse automatiseerimise arvutiprogrammi looja USAs võib teenida miljardeid dollareid ja elimineerida samas lugematul arvul raamatupidajate ametikohti.
McAfee ütleb, et uued tehnoloogiad mõjutavad inimeste oskusi täiesti uuel moel ja paljud kesk-klassi tööd on otse tule all. Mõjutatud on isegi suhteliselt kõrget kvalifikatsiooni nõudvad tööd meditsiinis, hariduses ja õigusalal.
Mitte kõik ei nõustu Brynjolfssoni ja McAfee järeldusega ja eriti sellega, et hiljutised tehnoloogilised muudatused erinevad kõigist varasematest. Kuid raske on vaielda sellega, et tehnoloogia suurendab lõhet tehnoloogiliselt haritute ja ülejäänute sissetulekutes.