Pankurite ülim künism tõi iirlased teatrisse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anglo Irish Bank.
Anglo Irish Bank. Foto: Reuters

On pühapäevane hommikupoolik 2008. aasta septembris, kell on pool kaksteist ning Iiri finantssüsteem on varingu veerel. «Anglo Irish Bank on vähkkasvaja. See levib juba meilegi. Laske neil minna,» nõuab mõjukas pankur peaministrilt Brian Cowenilt.

«Me riigistame Anglo. Kes teist on järgmine?» pärib peaminister. «Aga mitte täna õhtul, k**at võtaks...»

Stseen on fiktsioon, killuke uuest teatritükist, mis pajatab Dublini katastroofilisest otsusest pakkuda tingimusteta garantiid kõigile riigi pankadele – samm, mis kooris maksumaksjailt 64 miljardit eurot.

Lõppeval nädalal tõi teatrifirma Fishamble lavale etenduse nimega «Garanteeritud!». Ajend selleks tuli hiljuti ilmsikstulnud telefonikõnedest Anglo Irishi tegevjuhtide vahel, kes võtsid nõuks valitsusel kõige julmemal ja jultunumal moel naha üle kõrvade tõmmata ning petta välja kolossaalne garantii – teades väga hästi, et pank oli pankrotis.

«No aga mida k**adit. Võta see raha ikkagi, aja aga näpud püsti!» ütleb teisele juhtivtöötajale Anglo Irish Banki tegevjuht David Drumm.

Terve nädala on Iiri telefoniliinid lausa hõõgunud kõnedest, milles kodanikud väljendavad raadioreportereile oma pahameelt pankurite peale, kes avaldatud salvestistel naeravad ja naljatavad, meelitades regulaatoreid toetama oma pankrotis panka vaid paar päeva enne seda, kui garantii teoks sai.

Dublin suutmatus krahhi suhtes riiklikku juurdlust algatada – tegemist on omapärase seguga juriidilistest tõketest ja poliitilisest letargiast – on sügavalt solvanud avalikkust, mis on vapralt talunud juba viis aastat väldanud maksukergitusi ja kulukärpeid.

«Selle asemel, et parlamendi järele ootama jääda, otsustasin ma tuua lavale omaenda versiooni avalikust pangajuurdlusest,» ütles nii faktidel kui väljamõeldistel põhineva dokumentaaldraama autor Colin Murphy.

Tolle õhtu sündmused, mis sillutasid tee Iiri rahvusvahelisele abipaketile, on mähitud saladuseloori. Valitsus keeldub avalikustamast võtmelise tähtsusega dokumente ning nüüdne peaminister Enda Kenny väidab, et failid on võinud sattuda «paberihundi roaks».

Väsrinuna ootamast parlamendi juurdlust tulvas Iiri rahvas teatrisse – otsekui otsides sealt vastust küsimusele, miks käputäis tipp-poliitikuid ja riigiametnikke nende tuleviku nimel 440 miljardit eurot – pankade kohustuste kogusumma tol hetkel – mängu panid.

«Meie süsteem kaitseb neid inimesi. Ameerikas oleks neil juba ammu käed raudus,» ütles pensionär Mary Hegarty, üks teatrikülastajaist. «Kuulda pankurite künismi nendelt salvestistelt – no see on juba liig...»

Marion Austen Moore ütles: «Me valime ametisse mingeid kloune, kes ei tea pangandusest mõhkugi. Minu meelest koheldi neid selles näidendis liiga hellalt.»

Esietendusel istusid VIP-sektoris Iirimaa president Michael D. Higgins, Iiri keskpanga juht Patrick Honohan ning sotsiaalkaitseminister Joan Burton – üks vähestest poliitikutest, kes tookord garantiile vastu seisid.

«Ma olin otsekui lummatud. Väga haarav tükk, kuigi lõpp oli ju teada: totaalne katastroof kogu me maa jaoks,» ütles Burton Financial Timesile. «See näidend peaks olema kohustuslik kõigile, keda juhtunu osas mälukaotus on tabanud.»

Iirimaal ei ole õnnestunud panna trellide taha mitte ühtegi pangakriisi kaasatud isikut. Paljudel pankuritel, poliitikutel, riigiametnikel ja regulaatoritel on võimaldatud väärikalt priskele pensionile siirduda.

Mõnda on isegi edutatud – kõige teravamalt torkab silma Kevin Cardiff, üks Iirimaa kõrgemaid finantsametnikke finantskriisi päevilt, kes maandus hiljuti Euroopa Kontrollikojas soojale kohale aastapalgaga 276 000 eurot.

«Iirimaal on maad on võtnud karistamatuse tunne, sest mitte kedagi pole vastutusele võetud, kohtusse kaevatud,» ütleb Fintan O'Toole, kes on kirjutanud raamatu «Ship of Fools: How stupidity and corruption sank the Celtic Tiger» (Lollide laev: kuidas rumalus ja korruptsioon Keldi tiigri põhja lasid – toim).

Iiri teater on läbi aegade ühiskondlike tabuteemadega rinda pistnud ning tarmukalt poliitikuid kritiseerinud – nimetagem siinkohal satiirikut Jonathan Swifti, samuti William Butler Yeatsi ja Sean O'Casey’it. Kuid siiamaani on märkimisväärselt vähe kajastatud nii Keldi tiigri kui krahhi ajastut, mulli ja selle lõhkemist.

«Iiri kirjanike roll on ikka mullilõhkuja [roll] olnud, aga selles buumis me seda eriti ei täheldanud. Ka krahhi käsitlemisega on loomeinimestel raskusi olnud,» ütleb O'Toole.

«Aga nüüd on ots lahti võetud,» tõdeb ta.

Copyright The Financial Times Limited 2013

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles