Kõrgharitud lihttöölised – Euroopa kriisi varjatud pärand

Noor töötu Ateena eeslinna tööjõuametis. Foto: SCANPIX

Sellest, kuidas tööjõu alarakendatus ohustab Euroopa majandust, kirjutab Reutersi ajakirjanik Anders Melin.

Kuigi Linnea Börjars lõpetas ülikooli ökoturismi ja kultuuriajaloo erialal juba peaaegu aasta tagasi, on ta siiani töötu ja frustreeritud. Peale õpingute Rootsi Linköpingu ülikoolis lõpule viimist võttis 25-aastane Börjars vastu palgata osalise tööajaga koha inimõiguste ja turismiga seotud mittetulundusorganisatsioonis Fair Travel, lootes, et see aitab tal hõlpsamalt saada täistööajaga makstud töökohta.

Kuid sellist õnne tal ei olnud.

Tema leping lõppes detsembris ning ta otsustas seda mitte pikendada ehk loobuda palgata praktikandi kohal töötamisest. Peale seda on kümned saadetud avaldused ja lõputu hulk tunde kontaktide loomist viinud teda hoolimata korralikust haridusest ja praktikakogemusest vaid kahe töövestluseni.

«Ma tunnen vahel, et minust pole enam kasu. Ma justkui poseeriks oma motivatsioonikirjas paljalt, anudes heakskiitu, kuid mind ei soovita palgata,» ütles Börjars, kes elab vaid mõned rongipeatused eemal paigast, kus osaliselt just muserdavate tööväljavaadete tõttu toimusid maikuus suured noorterahutused.

Börjarsi olukord peegeldab Euroopa majanduskriisi sügavust. Mitmetes Euroopa Liidu riikides on mitte ainult töötus, vaid ka tööjõu alarakendatus – see tähendab ülekvalifitseeritud töötajate, tasuta töötavate praktikantide ja osaajaga töötavate inimeste hulk, kes sooviksid täisajaga tööd - jõudnud kriitilise piirini. See aga võib tervele põlvkonnale jätta pikaajalise psühholoogilise ja finantsilise märgi.

Euroopa Liidu töötustatistikas ei kajastata kõrgharidusega hamburgerikotletiküpsetajaid või poole kohaga töötavaid, kuid rohkem töötunde soovivaid kohvipoebaristasid.

Praeguseks on alarakendatud töötajate arv aga kasvanud mõnede ekspertide hinnangul nii suureks, et seda probleemi ei saa edasi ignoreerida. Samuti kujutab see suurt kahju üldisele potentsiaalsele majanduslikule väljundile.

Selleks, et aru saada, kuhu paigutub alarakendatus, tuleks vaadata seda, kuidas Euroopa Liidu tööjõustatistikat koostatakse.  

Eelmise aasta detsembris olid Euroopa Liidu 240 miljoni inimese suurusest tööjõust 25 miljonit töötud ning aktiivselt tööd otsimas, mis tähendab, et valitses 11 protsendine tööpuudus.

Lisaks olid 11 miljonit inimest töötud, kuid olid kas lõpetanud töö otsimise või ei olnud koheselt võimelised töötegemist alustama, mistõttu neid töötute hulka ametlikult ei loetud. Kui ka nemad siiski töötute hulka arvata, oleks Euroopa Liidu töötus olnud detsembris 15 protsenti.

Peale eelpoolnimetatud töötute olid Euroopa Liidus detsembrikuise statistika järgi vähemalt 9 miljonit osalise tööajaga töötavat inimest, kes oleks soovinud rohkem töötunde – neid arvestati küll töötegijate hulka, kuid nad ise tundsid end alarakendatutena.

Ning lõpuks on veel need inimesed, kes on oma praeguste töökohtade jaoks ülekvalifitseeritud ning teeniks oma erialal tööd leides ilmselt palju rohkem.

Ülekvalifitseeritud töötajate kohta ei ole ühtegi täpset arvu teada, kuid 2011. aastal OECD poolt läbi viidud uuringu järgi võib neid olla Euroopa Liidus kuni 65 miljonit ehk rohkem kui veerand kogu tööjõust.

Georgia ülikooli professor, alarakendatuse spetsialist Daniel Feldman leiab, et suuremates Euroopa Liidu liikmesriikides on tööjõu alarakendamine tekitanud majanduslikule väljundile kümneid miljardeid eurosid kahju.

Samal ajal kui Euroopa poliitikud keskenduvad aina suureneva noorte töötuse probleemi lahendamisele, mis riikides nagu Kreeka ja Hispaania küündib juba 50 protsendini, mõistavad nad ka alarakendusest tulenevaid ohte.

Inimestele esimese töökoha võimaldamine on üks peamisi probleeme, mida Euroopa Liidu juhid homme-ülehomme Brüsselis arutama hakkavad. Samas on oluline ka see, et juba töötavatel inimestel oleks võimalus enda oskustele ja haridusele vastaval töökohal töötada ning osaajaga töötajatel täiskohaga töötada; seda eriti praegu, kui Euroopa Liidus on kaks miljonit täitmata töökohta.

Viiendik Euroopa Liidu tööjõust on hetkel registreeritud kui osaajaga töötajad, kümme aastat tagasi oli nende osakaal neli protsenti väiksem.

«Olukord Hispaanias on kohutav. Starbucksis, kus ma töötan, otsitakse inimesi, kes oleks nõus töötama 10 tundi nädalas,» ütles 24-aastane Laura Higueras, kes õppis Madridi ülikoolis keemiat. «Mul on sõpru, kes töötavad Saksamaal või Austrias inseneride või keemikutena. Kui sa Hispaanias saad Starbucksi tööle, oled sa õnnega koos.»

Euroopa parlamendi presidendi Martin Schulzi sõnul pole Euroopas peale Teist maailmasõda olnud praegusest kõrgemalt haritud põlvkonda, seda eriti riikides nagu Itaalia ja Hispaania.

«Nende vanemad investeerisid palju raha oma laste haridusse, kõik mida nad tegid, oli õige,» ütles Schulz Reutersile selle aasta alguses antud intervjuus.

«Nüüd, kui nad on valmis töötama, ütleb ühiskond neile: «meil ei ole sinu jaoks kohta.»» Me oleme loomas kadunud põlvkonda.»

USA Dartmouthi kolledži majandusprofessor David Blanchflower, kes oli varasemalt Inglise panga rahanduspoliitika komisjoni liige ning on detailselt  uurinud erinevaid töötusenäitajaid, arvab, et viiendik Euroopa Liidus osalise töökoormusega töötavatest inimestest on alarakendatud.

Suurbritannias on palgakülmutamised, eriti avalikus sektoris, vähendanud üle 50-aastaste töötajate arvu, kes on nõus oma töökoormuse langetamisega. See aga mõjub negatiivselt noorematele töötajatele, kes on traditsiooniliselt vanemate töötajate töökoormust üle võtnud.

«Nende kahe grupi vahel on praegu suur lõhe. Enne kriisi olid nad võrdsed,» ütles Blanchflower Reutersile.

«Ma väidan, et noored satuvad tegelikult topeltlöögi alla – neil on niigi raske töökohta saada ning kui neid ka tööle võetakse, ei saa nad piisavalt töötunde.»

Uuringud on näidanud, et lisaks sellele, et osalise koormusega töö vähendab tavaliselt inimeste sissetulekuid, ei pakuta sellega tihti mingeid boonuseid ning see võib pärssida tulevasi karjäärivõimalusi. Oma karjääri alguses olevatele noortele inimestele võib see aga kalliks maksma minna.

«Kui suur osa tööturust on pikaajaliselt sõltuv lühikese kestvusega töökohtadest, võib see mõjuda inimeste tulevikuväljavaadetele hävitavalt,» ütles Dublini majanduse ja sotsiaaluuringute instituudi teadlane Dorothy Watson.

Göteborgi ülikooli sotsiaaltöö osakonna professori Björn Gustaffsoni sõnul viib alarakendatus inimesed vaesusesse ning lõpuks ka sotsiaalhoolekandeni.

«Töötegemise abil iseseisvumise protsess võtab kauem aega kui varem,» ütles ta. «Nende (alarakendatute, toim) sissetulek on madal, nende elustandard on samuti madal ning nad lõpetavad vaesuses, kasutades teisi sissetulekuallikaid nagu riiklik sotsiaal- ja tervishoiuabi.»

Kuna üha rohkem eurooplasi on omandamas ülikooliharidust, nõuavad paljud ettevõtted töökohtadele kandideerijatelt lisaks praktilist kogemust. See aga on süvendanud ülikoolide teoreetilise programmi ja tööturu vahelisi ebakõlasid ning sundinud üha suurenevat hulka noori ülikoolilõpetajaid võtma vastu töökohti, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud. Või siis edasi õppima.

Stockholmis on Linnea Börjars täitnud edasi õppimiseks avalduse, kuid suhtub selle otstarbekusse vastakalt.

«See on dilemma – sul võib olla kõrgem haridustase, kuid see ei tee sind tingimata tööandjatele rohkem huvipakkuvaks.»

Kui töötuse tekitatud psühholoogilised ja sotsiaalprobleemid on juba teada, siis alarakendatuse mõju psüühikale on vähem uuritud. Kuid ekspertide sõnul on see sama tõsine.

Feldman, kes on alarakendatusest kirjutanud mitmeid raamatuid, nimetab sellega seonduvatest pikalt kestvatest kõrvalmõjudest küünilisust, kibestumist, ärevust ja depressiooni.

«Need mõjud kestavad inimeste arvatust palju kauem,» ütles ta. «Isegi kui inimesi palgatakse hiljem parematele töökohtadele, ei pühendu nad tihti tööle organisatsioonile vajalikul määral. Nad vaatavad pidevalt paremat võimalust otsides ringi.»

26-aastane horvaat Goran Majlat naases kodumaale 2011. aastal peale Minnesota ülikoolis ärikraadi omandamist, kuid isegi välismaa kõrgharidusega oli töö leidmine raske katsumus. Majlat oli seitse kuud töötu, andes sellega oma panuse Horvaatia 35 protsendilisse noorte töötusesse.

«Ma läbisin kõik seitse depressioonistaadiumit ning ma ei suutnud kodunt lahkuda. Kõige jaoks on raha vaja – autoga sõitmise, kohvi joomise ja muu jaoks. See oli kohutav,» ütles ta.

Lõpuks õnnestus tal saada kohalikus hotellis portjee töökoht, kuid peale eelmist suve talle seal enam tööd ei leidunud. Peale üheksat järgmist töötuna veedetud kuud sai ta lõpuks töökoha müügiesindajana, töötades selle kõrvalt veel ka jahiklubis puhkajate tervitajana. Viimatinimetatud töö on tema sõnul «ebaglamuurne, kuid lihtne».

«Aga sa oled õnnelik, kui sul on töö – ükskõik milline töö.»