Kui Lionel Messi oli 13 aastat vana, raputas nende pere Argentina provintsilinna Rosario tolmu jalgadelt ja ning lendas, silmad pisarais, Barcelonasse. Poisi jaoks oli see esimene õhulend. Kataloonia pealinna saabudes avastasid Messid üllatusega, et linn asub merekaldal.
Messi migreerumise põhjus oli järgmine: imelaps-jalgpallur oli kõigest 1 meetri ja 40 sentimeetri pikkune. Et enam-vähem normaalne kasv saavutada, vajas ta hormoonravi, mis maksis 900 dollarit kuus – mida terasetöölisest isal kusagilt võtta polnud. Ükski Argentina klubi seda sponsoreerida ei soovinud. Kuid nõbu Kataloonias oli võtnud ühendust FC Barcelonaga. Klubi jaoks peetud proovimängus lõi Messi viis väravat. Isa kirjutas lepingu alla salvrätikul. Barça maksis hormoonid kinni ning igal õhtul pidi poiss neid endale jalgadesse süstima. Ja sirgus 1,69 meetri pikkuseks. Täna, 25-aastaselt, on ta planeedi parim jalgpallur – võib-olla läbi aegade.
Lõppeval nädalal tekkis Messi CV peale aga plekk. Hispaania finantskuridegude prokurör süüdistab teda isaga 4 miljoni euroses maksupettuses. Pere eitab seda. Kas tõesti on Messi järjekordne globaalbränd – pärast Apple’it, Starbucksi, Google’it, Amazoni ja Müncheni Bayerni presidenti Uli Hoenessi – kelle reputatsioonile väidetavad maksudest kõrvalehoidmised põntsu panevad?
Mõni sünnib suureks jalgpalluriks, teine saab selleks tööga. Messi on mõlemat. Esiteks on ta individuaalne geenius, traditsiooniline Argentina pibe ehk «poiss», spontaanne laps-triblaja. Kuid Barcelona paljukiidetud jalgpalliakadeemia Masía tegi talle selgeks sellised euroopalikud voorused nagu söötmine ja kollektiivmäng.
Tänapäeval kasvavad praktiliselt kõik suured sportlased üles normaalse elu eest kaitstuna. Neid julgustatakse keskenduma spordile, sel ajal kui kaaskond – teatud segu sugulastest ja kauaaegsetest usaldusmeestest – kõige muu endi hooleks võtab. Kaaskond otsib ka nõustajad, kes raha hallata aitavad. Need nõustajad valitakse sageli pigem sarmi ja läheduse kui asjatundlikkuse alusel. Messi isa ütles süüdistuste kohta: «See kõik on mingi viga. Te peate rääkima sellest maksuekspertidega ja juristidega, nemad peavad selle asja korda ajama. Ma ei saa aru, mis siin sünnib. Ma ei tegele nende asjadega, ma olen Argentina kodanik.»
Kohtule esitatud süüdistuse kohaselt varjasid Messid «märkimisväärseid» reklaamiõigustest laekuvaid summasid, suunates raha sellistesse maksuparadiisidesse nagu Uruguay ja Belize. Väidetavalt on jalgpallur ja tema isa osutanud Hispaania võimude suhtes üles «totaalset läbipaistmatust».
Kuidas asjad iganes ka poleks, igal juhul erineb Messi tunduvalt sellistest inimestest nagu näiteks Hoeness – kes on vilunud ärimees ja oskas hinnata raha Šveitsi pangas hoidmise eeliseid. Messi on aga üksnes ja ainult jalgpallur. Midagi muud ta poisiliku soengu all liikuvat ei näi. Iial ei ole tema suust ühtegi huvitavat lauset kuuldud. Ebakarismaatilise ja endassetõmbunud noormehena ei paku ta sellist pulbitsevat poeesiat nagu suur kaasmaalasest eelkäija Diego Maradona. Kodune elu sõbranna ja pisipojaga ajab meedia haigutama. Messi pakub huvi vaid jalgpallurina.
Ta näeb platsi selgemini kui isegi pealtvaatajad oma kõrgetelt tribüünidelt. Kolm-neljandik-sammudega ringi triblades suudab ta muuta suunda vilkamalt kui ükski vastane. Tänu väikesele kasvule püsib ta oivaliselt tasakaalus. Ning erinevalt mõnedest teistest tuntud triblajatest keskendub ta väravale. 2012. aastal lõi ta 69 mängust uskumatu rekordina 91 väravat. Euroopa parimaks jalgpalluriks on ta valitud neli aastat järjest – samuti rekord. Barcelonaga on Messi kaks korda võitnud Euroopa Meistrite liiga, viis korda Hispaania meistri tiitli. Kohtudes aprillis argentiinlasest ja jalgpallifännist paavst Franciscusega, ei olnud kaugeltki selge, kumb neist teise eest suuremat aukartust tundis.
Mis veelgi enam, Messi muudab maailma rõõmsamaks. Platsil meenutab ta mänguhoos lapsukest. Kui ta palli saab ja jooksu pistab, pall kõrval sörkimas, meenutab ta oma kalli koerakesega õue tulnud poissi. Sel ajal kui maailma Nr 2 Cristiano Ronaldo aastaringselt kulmu kortsutab, on argentiinlase nägu kas ilmetu või naerul. Midagi küünilist pole ta mängus. Vigu teeb ta harva. Ta keeldub pingil istumast ka tähtsusetutes kohtumistes. Ja ajab palli taga veel tükk aega pärast seda, kui mängu saatus juba ammu otsustatud on – siit ka need 91 väravat. Me elame Messi ajastul – ning ilmselt on tark sellest viimast võtta ja kõiki ta mänge vaadata.
Oma kvaliteeti tõestab Messi avalikkusele igal nädalal. Eristudes seeläbi globaalsest eliidist. Kolme kriisiaastaga oleme juba hakanud harjuma reputatsioonide purunemisega. Tipptegijad osutuvad petisteks: maaklerid teenivad tohutuid «kasumeid» mis pankadele vee peale tõmbavad; tegevjuhid on ühel päeval ajakirjade esikaantel ja järgmisel juba kohtupingis; sporditähed kukuvad vahele dopingutega (kuid Messi moodi triblama ei paneks ükski aine). Vaevalt oleks David Cameron Briti peaministriks saanud, kui rikas isa teda Etonisse õppima poleks pannud. Messi on aga üks neid haruldusi 1 protsendi ridades, kes jõudis sinna vastuvaidlematult tänu omaenda teenetele. Kui teised seisavad savijalgadel, siis Messi jalad on kullast. Mõni ime, et vähesed nurisevad ta teenistuse peale, mis on Forbersi andmetel tänavu 41,3 miljonit dollarit. Üldiselt ollakse nõus, et pallur on oma palka väärt.
Siiski on ka Messil tänavu, mida tõestada. Barcelona – Euroopa esiklubi Messi ajastul – sai Meistrite liiga poolfinaalis Müncheni Bayernilt piinlikult nahutada. Nüüd oleks Messi kohus Barça tagasi tippu tuua.
Kõige rohkem on tal aga tõestada oma kodumaal. Sest kuigi Messi tänaseni ustavalt Rosario aktsenti pruugib, ei ole ta argentiinlastele armas – viimased lahterdavad ta vaimu poolest pigem hispaanlaseks. Süüks on talle pandud ka hümni ajal vaikimist. 91 väravale vaatamata jäi Messi Argentina 2012. aasta parima sportlase valimistel kolmandaks. Argentina põhikoondisega ta midagi võitnud pole (kuigi noortega teenis 2008. aastal olümpiakulla). Mõnede meelest särab Messi Barcelonas tänu oma tublidele meeskonnakaaslastele, kellest enamik tulid Hispaania koondise ridades – ja ilma Messita – Euroopa ja maailmameistriteks.
Vana tava kohaselt tõestavad suured jalgpallurid endid MMidel. Kui Argentina tuleval aastal Brasiilias Messi juhtimisel tähelennu teeks, siis ei vaidleks vist küll keegi vastu, et mees on kõigi aegade parim. Maksuskandaali kiuste.
Simon Kuper on Financial Timesi kolumnist ja raamatu «Soccernomics» (jalgpallimajandus – toim) kaasautor.
Copyright The Financial Times Limited 2013