Mercuri Eesti seeniorkonsultant Alvar Ameljushenko kirjutab ettevõtte blogis oma isiklikest tähelepanekutest, mis räägivad tänapäeva moeröögatuse ehk kaugtöö tegemise vastu.
Kolm tähelepanekut, mis räägivad kaugtöö tegemise vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
31.mai oli Microsofti poolt kureeritud II kaugtöö päev. Osalesin – või ehk oleks täpsem öelda «olin osa» – minagi. Kontorisse hommikul ei läinud, ärkasin sisemise äratuskella järgi. Seejärel miksisin sujuvalt kodused nädalavahetuse hommikutele omased ärkamisrutiinid tehtava töö planeerimisega.
Alustuseks võiks korraks rääkida sellest, miks kaugtöö üldse esile kerkis. Analüütilisi seoseid leiab kindlasti palju, kuid minugi lihtsakoelised mõttekäigud viivad juba tuntuks saanud radadele. Maailm on liikunud tööstusühiskondadest jõudsalt infoühiskonda. Suures osas kehtib see vähemalt arenenud, küpse majandusega riikides. Noorte majanduskeskkondade omapära on jätkuvalt odav tööjõud. Keegi peab meie tarbitavad asjad maailmas valmis tegema, seega tööstusühiskonnad on nihkunud suure rahvaarvuga, pulbitseva majandusega Aasia riikidesse. Sellegipoolest võib sealgi kohata tõenäoliselt huvitavat segu tööstus- ja infoühiskonnast.
Infoühiskonnast oleme mõnede arvates juba välja liikumas sümbolite ühiskonda. Sümbolid, olles ka info, on muutnud viise, kuidas me infot sümbolitena tarbides tegutseme – loomupärasemalt, assotsiatiivselt, seoseid tähtsustades.
Panite tähele, et räägime infost. Minu arvamus on, et info saamine ja edastamine ongi tänase päeva töö põhiolemus. See on realiseerunud tehnoloogiliste läbimurretega, mis võimaldavad meil kardinaalselt teisi tegutsemismudeleid rakendades vahetada bitte ja baite järjest kiiremini ja mahukamalt, nii online, offline, kui inline.
Tagasi kaugtöö kogemuse juurde. Ma ei tea, kas ma olen oma põlvkonna produkt – harjunud tööd tegema keskkonnas, mis selleks on mõeldud – või on midagi muud viga, ent minu kodust või mis iganes mujalt asukohast töö tegemise katsetuste kogemus on selginenud paari isikliku avastuseni, mis räägivad uue «haibi» vastu.
Esimene: arvutiga (või nutitelefoniga) multitasking avalikus ruumis – park, rand, kohvik, tänav vms – on lihtsalt tobe. Kui keegi kujutab endale ette, et see on mingil moel tõhus, siis küsigu endalt uuesti, miks ta just sellises kohas otsustas «tööd» teha.
Teine: töö infoga nõuab eneselt austavat suhtumist oma isikliku «mõtlemismasina», aju suhtes. Tähtis ja kasulik on õppida tundma kuidas see funktsioneerib ning anda ajule võimalus tööle hakkamiseks ning sellest väljumiseks.
Kolmas: esimeses järelduses mainitud võimalikud töö tegemise kohad ei ole 90 protsendil juhtudel kuidagi ergonoomilised. Pargipink, murukamar, rannatool jms variandid pole enda keha paigutamisel arvutit kasutava inimese jaoks vastavad. Väsib su keha, väsid sina, töö tulemuslikkus on madal.
Kui need kolm järeldust on justkui kaugtöö vastu, siis paar tähelepanekut ka sellest, kuidas see tulemuslikult toimib.
Olen aastate jooksul pidanud oma reisidel erinevates oludes tööd n.ö. põlve otsas tegema. Arvuti on ju kaasas ja probleemi justkui pole – bussis, lennukis, taksos, hotellitoas, lennujaamas, laevas. Vajalikud asjad saavad tehtud vaid sel juhul, kui ma tean, et töö tähtaja eel ma ei satu paremasse töötegemise keskkonda kui need, mis reisides kasutada. See on peaaegu et ainus stiimul mind ebamugavates oludes tööle panemiseks.
Kui olen juba tööle asunud, siis on küsimus eneses õige voo leidmises. Stiimul, energia, mõtlemine, keskkond, need kõik peavad looma omavahel toimiva koosluse töö õnnestumiseks – ja siis ei ole vahet, kas spetsiaalselt selleks loodud kontoris või kus iganes. Ka kodune kaugtöö tegemine viib varem või hiljem selle tõdemuseni, et kodukontor peab olema kontorina sisustatud.