Koolitaja Raimo Ülavere kirjutab oma blogis Dan ja Chip Heath’i raamatule «Decisive» tuginedes sellest, kuidas vältida valesid otsuseid.
Heade otsuste neli kurja vaenlast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige tüüpilisem igapäevane otsus on stiilis: kas see või teine. Me küsime «kas ma peaksin ostma uue auto või mitte?», selle asemel et küsida «mis oleks kõige parem viis x euro kulutamiseks minu ja mu pere heaolu kasvu tarvis?» Valikute ring laieneks oluliselt ning kasvab ka otsuste kvaliteet. Või siis teine tüüpnäide valikute kitsendamisest on: teen seda või teist? Ent võib-olla mõnikord piisab, kui valikute vahele panna sõna «või» asemel «ja» ning lahendus oleks ehk ka parem.
1. Väldi: «kas see või teine» valikuid, ürita püstitada küsimus laiemalt.
2. Tegele algusest peale paralleelselt mitme variandiga.
3. Otsi üles keegi, kes on seda varem teinud.
Eelarvamused istuvad meis sees
Kui inimestel on võimalus koguda infot, siis nad leiavad üles eelkõige just need infokillud, mis toetavad nende endi varasemaid kogemusi, uskumusi, hoiakuid. Ehk lihtsamalt öeldes – eelarvamused on meile sisse kodeeritud.
Inimene näeb seda, mida näha tahab – kui meil on isu osta uus telefon, siis hakkame nägema rohkem argumente selle kiire ostmise poolt ning oleme vähem vastuvõtlikud argumentidele, mis ütlevad, et ostu tuleks edasi lükata. Ja me tegeleme sellega pidevalt: «Kuidas sulle mu uus särk/auto/töö meeldib?» küsime oma sõpradelt ja kolleegidelt. Ning vastuseks ootame alati neid ütlusi, mis kinnitavad meie otsuse õigsust (ehkki vahest lisame moe pärast, et «ütle ausalt»).
Kognitiivse eelarvamuse ehk enda hoiakutele ja uskumustele tuginevale otsusele kinnituse otsimise suurim häda on see, et ta võib tunduda «teadusliku analüüsina». Me justkui kogume otsuse tegemiseks andmeid, analüüsime neid ja siis alles teeme otsuse… Tegelikkuses oleme aga sageli kogunud vaid neid andmeid, mis kinnitavad juba meie varem eelarvamusena tekkinud otsust. Või siis otsuse tegemisel lihtsalt eirame andmeid, mis ei lähe kokku eelarvamusega.
Kuidas kognitiivset eelarvamust otsustes vältida?
1. Kaalu tõsiselt täpselt vastupidise otsuse mõju, soodusta konstruktiivset kriitikat – alati peaks oluliste otsuste puhul olema keegi, kes argumenteerib eriarvamuse poolt.
2. Hinda otsust kaugelt – kuidas on varasemad sarnased otsused-tegevused teistel õnnestunud, kuula eksperte, teiste kogemusi (NB! ainult mineviku ja oleviku kohta, tuleviku ennustajatena on eksperdid üsna kehvad), vaata statistikat.
3. Katseta, enne suuremat panustamist tee eksperiment, piloot.
Otsused, mis tehtud nii nagu parasjagu õige tundub
Lihtsamalt öeldes – me teeme otsuseid intuitiivselt selle põhjal, mis hetkel tundub õige. Ent mis ei pruugi pikaajaliselt just eriti mõistlik olla. Alates sellest, et kui inimestele antakse valida, kas saavad väiksema summa kohe kätte või suurema summa mõne aja pärast, siis valitakse reeglina väiksem summa ja kohe kätte. Kuni selleni, kuidas me ei suuda lahti lasta töökohast, mis ometi päevast-päeva näeb välja pigem kannatusteraja kui aasal jalutamise moodi. Hetkeemotsioonid ruulivad!
Kuidas saada otsustesse pikemaajalist vaadet?
1. Otsi distantsi hetkeemotsioonidest. 10/10/10 reegel: kuidas sa end tunned (mis on juhtunud, kuidas otsusele tagasi vaatad vms) 10 minutit pärast otsust? 10 kuud pärast otsust? 10 aastat pärast otsust?
2. Jää oma põhimõtete juurde: mõtle näiteks välja, mis on asjad, mida sa kindlasti EI tee.
Kipume ennast üle hindama
Kui võtta kokku mistahes meeskond ja küsida neilt, kui palju protsentuaalselt igaüks meeskonda panustab, siis võib päris kindel olla, et tulemusi liites jääb joone alla tublisti enam kui 100 protsenti. Samasugune ülim enesekindlus kehtib ka otsuste puhul. Võttes vastu otsuse kipume ülehindama oma teadmisi ja oskusi tulevikku prognoosida. Alates meie kalduvusest arvata, et tulevik on pigem samasugune kui hetkeolukord (ehkki tegelikkuses muutused jätkuvad) kuni selleni, et arstidest, kes olid «täiesti kindlad» oma diagnoosi õigsuses, 40 protsenti tegelikult eksisid. Meie võime tulevikku ennustada on tegelikkuses pehmelt öeldes nirupoolne.
Kuidas valmistuda eksimuseks ja vältida liigset enesekindlust?
1. Pane riskid lauale. Küsi enne lõplikku otsust: on täna aasta pärast ja projekt on täiega läbi kukkunud. Miks?
2. Sea piirid, mil otsus on läbi kukkunud. Või millal asuda tegutsema. Näiteks: kui turg on kasvanud x protsenti, siis paneme uue toote müüki. Või kui aktsia on kukkunud 10 protsenti, siis müüme. Või kui kahe kuu jooksul pole töötulemus paranenud, siis läheme töötajaga lahku.
3. Usalda protsessi. Inimeste jaoks on õiglases otsustamise protsessis osalemine sageli olulisem kui tulemus.