Majandusanalüütik Maris Lauri ütles tänasel kaugtöö teemalisel seminaril, et juhtide mõtteviis kaugtöö suhtes ei muutu piisavalt kiiresti ja mõnes valdkonnas võib sellepärast tekkida palgaralli. «Jumal tänatud, et majandusel nii hästi praegu ei lähe, sest siis oleks palgasurve veelgi suurem,» ütles Lauri.
Lauri rääkis, et ettevõtjad peavad olukorras, kus töötajaid lihtsalt pole, leidma uusi viise töökorralduseks. «Näiteks otsida inimesi, kes saaksid hakkama mitmel ametil. Selliseid inimesi on muidugi vähe ja teine probleem on see, et kui on palju erinevaid funktsioone, ei pruugi nad nendes kõigis tegevustes parimad olla. Kellel aga õnnestub universaalne inimene leida, siis see on hea lahendus tööjõupuudusele,» rääkis Lauri. «Professionaale võiks kaasata osalise töökoormusega. Pole ju raske aru saada, et inimene võiks töötada näiteks 0,12-protsendise koormusega ja ettevõte jagab teda teiste firmadega. Tuleb rohkem kaasata lepingulisi töötajaid, võtta rohkem nö sisseostetud töid, kasutada FIEsid, osta teenuseid väikefirmadelt sisse. See on kokkuhoid ja efektiivsus.»
Lauri sõnul ei pea raamatupidamist tegev inimene istuma teie kontoris ja te ei pea tema üle valvet pidama. «Kui see nii on, siis see on juhtimisprobleem, mis on kinni juhtide ja omanike peades ning ka töötajate peades. Mõte, et peab olema kindel töökoht ja täistööajaga töö, on väga suuresti juurdunud,» ütles Lauri. «Minu jaoks on küsimus selles, kas tööandja usaldab oma töötajat või mitte ja kui palju ta tahab teda kontrollida. Ettevõtja, kes tahab kontrollida 100 protsenti, satub raskustesse, sest nad ei ole enam töötajatele atraktiivsed. Inimesed ei tule sellisesse firmasse tööle.»
Peab mõistma, et rahulolev töötaja on kõige tootlikum. «Kui te peate kodus näiteks ebameeldivat asja tegema, siis töö lendab kui on õige hetk ja tuju selleks tegevuseks,» rääkis Lauri. «Rahulolu pole ainult tasustamine, vaid järjest tähtsamaks on läinud suhted, kollektiiv ja kasvuvõimalused. See ei tähenda, et kõik töötajad tahaks saada juhiks. Ei, mõnikord nad tahavad lihtsalt tunnustust saada. Paljud ettevõtted mõtlevad, et kõik on korras ja töötaja rahul, kui neil on füsioloogilised vajadused rahuldatud ehk et palk on äraelamist võimaldav. Kahjuks on aga ka väga palju töökohti, kus on palk selline, et sellega ei ela ära.»